Nädalavahetuse kevad on asendunud taas novembriga. Aga meie aprill ongi selline. Hullem, et hetkel on poliitika ka pigem aprilli nägu. Lisaks tuleb seda igast uksest ja aknast, nii et isegi minusugune on sellega mingil määral tahes tahtmata kursis. Ja ausõna, ma ei taha sellest kirjutada, aga üle ja ümber ka ei saa. Sest see, mis toimub, on lihtsalt kaugelt liiga ilge.
Ma isegi ei hakka kobisema teemal, et nende õiguste piiramine, mis meil praegu on, on saadanast. Selge on see, et mingeid õiguseid peab piirama, kriminaalseid ja selliseid; aga hakata piirama kellegi kooselusid või aborte vms, no vabandust. Kui viimasest rääkida: juhul, kui see oleks naiste jaoks tõesti probleem, peaks algatus tulema naistelt. Aga et mehed sel teemal midagi arvavad, eriti arvestades Eesti üksikemade hulka – vabandust, see ajab päriselt öökima. Rõhuval enamikel juhtudel ei ole nii (nagu vahel juttu keeratakse), et laps on ema rahaprojekt vms. Ma arvan, et suurem osa neid üksikemade laste isasid on pigem sellised, kes ei suuda iseennasti õieti ülal pidada, saati siis veel oma 3-6 last, eri naistega muidugi. Ning kui siis üks nendest naistest teeb abordi, on see tegelikult lihtne lahendus ka sellele mehele, kes ilmselgelt normaalse Eesti mehena kondoomi kasutada ei taha. See kondoomi (mitte)kasutamine on teema, millest ma tean rohkem, kui ma tahaksin, nii et kui mõni mees tahab sellel teemal minuga vaielda, siis ma küsin vastu, et “mitme mehega sul suhe on olnud, et sa arvad sellest midagi teadvat?”
Ja ei aita siin see ka, kui mehi utsitada naiste juurde jääma, sest teine pool on see, et koduvägivalla hulk on meil just selline nagu on ning päris paljude naiste jaoks on vabanemine oma mehest justnimelt vabanemine.
Okei, see läheb nüüd väga ühe teema poole ära, aga see on teema, mis tegelikult puudutab isiklikumalt või vähem isiklikumalt küll iga naist.
Laiemalt aga häirib mind see, kuidas, kui öelda midagi kaabude partei vastu (no ma loen kommentaare selliste artiklite-postituste alt), ilmub alati varem või hiljem – pigem varem – välja keegi, kes hakkab pröökama, kuidas saja tuhande valija hääled tahetakse ära visata. Ja minu jaoks lähebki mingi mõistusliku lähenemise piir kusagilt siit.
Inimesed ei suuda teha lihttasemel matemaatikat või siis isegi otsida vastavaid andmeid netist. Kui tõsiselt saab selliseid üldse võtta? Valijaid oli kokku ca 560 tuhat, ümardatult. Kui nüüd teha kõige lihtsam tehe, siis 560 000 – 100 000 on 460 000. Kui tundub keeruline, võib kõik nullid tagant ära võtta. igal juhul on 46 nagu PALJU suurem kui 10. Isegi protsentarvutust ei ole sellest arusaamiseks ju vaja.
Võtame teise, vasakäärmuse. Nemad said ümmarguselt 160 tuhat häält (ümardatuna allapoole, kui 100 tuhat oli ümardatud ülespoole). 160 on ka ilmselgelt oluliselt suurem kui 100.
Ehk kui nüüd 100 000 hulgas olles lüüa lärmi, nagu mingi enamuse hääled tahetaks “ära kaotada”, siis see jätab ütlejast küll väga lolli mulje. Aga kuna neid on päris palju (või siis paar trolli eri nimede all, kurat seda teab), siis jätabki see kaabusid valinutest üsna rumala mulje, massina. Muidugi on seal ka helgeid päid, ma ei ütle seda.
Sellest massivärgist, täna saiakesi ostes olid mu taga kaks noormeest, kes arutasid mingeid geeniteooriaid ja -uuringuid. Ja see oli igatahes väga huvitav arutelu, palju ägedam kui see, kui (loodetavasti mitte) tulevane majandusminister ütleb otse, et mingeid aktsiismuutusi, mida (loodetavasti mitte) tulevane rahandusminister nagu lubaks, loomulikult ei tule (see on ka huvitav, sest nad ju nagu teeksid koos valitsust ja selline suhtumine näitab juba sisseprogrammeeritud konflikti). Igatahes, nad rääkisid seal seal just sellest, et saab geeniuuringutega selgeks teha küll, kas nende kahe vanema laps tuleb tark – aga see ei kehti üksiktasandil, vaid massi tasandil. Ehk mingeid järeldusi saab teha ca 10 000 paari baasil, et tõenäoliselt nende laps on tark, aga see ei tähenda, et neil kõigil niimoodi veab.
Hästi hea seletus oli (ja tore, et teenindajal kaua läks). Aga ma näen sama asja selle 100 000 seas. Ja ma ei taha neid halvustada, aga nad ise tõestavad seda iga jumala päev mitmeid kordi, et ega eriti palju teri nende hulgas ei ole. Ja nagu ikka – terad on pigem vaiksemad ja ei torka silma.
Mul on nüüd vist mitme aasta poliitiline postitus tehtud.
Ja täiesti esimest korda elus mõtlen ma, et võib-olla tuleb mõelda poliitika muutumise pärast ärakolimisele. Ühelt poolt on see nõrk, aga teisalt, isegi 90nda algul tulin ma Kanadast kenasti tagasi täpselt etteostetud lennupiletitega. Tuttavad kuude kaupa muudkui imestasid, et miks ma tagasi tulin, sest sel ajal ju kõik jäid sinna, kes korra juba läksid. Tänaseks on enamus küll juba ammu tagasi.
Ja tegelikult taandub suur osa sellest poliitikast vist ikkagi sinna, et aastasadu kummardatud mees (põhjamaade kultuur on läbi aegade veidi nihkes olnud, kristlus muutis seda peamiselt, naiste kahjuks; aga see on veel omaette teema) pelgab oma koha pärast. Saagu üle.