Jättes kõrvale aja, mil töötasin teatris, tuleb mul pähe üks teatrietendus, mida ma käisin vaatamas kaks korda. See oli Noorsooteatri “Valge tee kutse” väga ammu aega tagasi. Esimene kord olin ma veel kindlasti kooliõpilane, teine kord vist juba olin keskkoolijärgses tehnikumis. See oli hea tükk, aga pigem oli tookord vist see asi, et mind kutsuti seda kahel erineval korral kahe erineva inimese poolt vaatama – ning ma ei näinud põhjust keelduda ka teisel korral. Aga ise ma vist ikkagi ei oleks läinud.
Muidugi on tükke, mida on teinud eri teatrid või eri trupid ja mida ma olen näinud erinevates esitustes rohkem kui korra.
Nüüd juhtus nii, et käisin ühte ja sama asja vaatams teist korda üsna lühikese vahega.
“Öö lõpp”, Rainer Sarneti lavastus Vabalaval.
See ei olegi mingi konkreetse teatri tükk, vaid kuraatorprogrammi raames.
“Öö lõpp” on haaravalt lummav. Tekst moodustab kogu tükist vaid mingi murdosa, mille ümber on loodud Lavastus. Jusnimelt suure tähega. See on nii detailideni läbi mõeldud, nii üksteisega seotud ja põimitud; kogu see tekstiväline osa on palju olulisem ja suurem, kui enamasti. Samas on tegu visuaalselt minimalistliku tükiga, vähemalt esmapilgul. Lavakujundust ja butafooriat praktiliselt ei olegi. On valgus, helid, liikumised, plastika. Saali astudes on see lausa ehmatav: toolid neljas küljes ning keskel suhteliselt väike moodustis, mida võib sümboolselt lavaks nimetada; nurgas klaas, peegel, juuksehari, väike pudleike ja veidi eemal saapad. Kõik.
Esimene kord ma lausa mõtlesin, et sattusin mingi jama otsa, no neljas suunas toolid, ei saa ju ometi olla, raudselt istun mingil suunal, kuhu poole ei mängita.
Eksisin väga karmilt.
Täna istusin hoopis teises kohas ja ei olnud samuti kordagi tunnet, et mängitakse mööda. Päriselt – see ongi lavastus, mida saab vaadata igalt küljelt.
Kui enne ütlesin, et visuaal tundub algul minimalistlik, siis etenduse lõpuks seda tunnet enam ei ole. Kogu mänguruum saab vägagi hästi täidetud. Valgustus pole selles etenduses mitte lihsalt abivahend, vaid lavakujundus.
Sarnet on tuntum ilmselt läbi oma filmide; tema etendusi ma ei olegi varem vaadanud. Aga kuna ta filmid on üsna erinäolised, vähemalt need, mida ma näinud olen, siis võib seda arvata ka ta teatrilavastusest. Siiski ei saa ma mainimata jätta, et tema “Idioot” on üks film, mida ma ikka ja jälle vaatan. Pean mainima, atmosfäärilt, detailide peensuselt, teatud minimalistlikkuselt, visuaalile keskendumiselt (mitte, et tekstiga probleemi oleks) on “Idioodis” ja “Öö lõpus” teatavaid ühiseid jooni. Neis mõlemis ei ole tekst domineeriv vahend, vaid üks mitmest vahendist, et luua just see, mida näha on.
Ma ei saa lubada, et ma seda tükki veel kord vaatama ei lähe. Sest selles on mingi visioonimaagia, mis ei lase mind lahti.
Foto: Vabalava veebileht, autor Gabriela Liivamägi.