See viimane aasta, või natuke rohkem, või natuke vähem, on kulgenud kuidagi teistmoodi. Väga – lineaarselt.
Ei kirjutamist, ei (väga) pildistamist.
Ei suuri rõõme, ei suuri kurbusi.
Kõik on tehtud, paremini või halvemini, nagu ikka. Lihtsalt ilma suurema õhinata. Ka need asjad, mis peaksid hingele rõõmu pakkuma.
Ma vaatasin täna filmi, mis pisarad välja kiskus. Ma ei mäleta, millal ma viimati nutsin. Kus mu emotsioonid küll on?
Kuigi, ma tean seda päeva, sellest ei olegi palju möödas, kui ma istusin mere ääres ja vaatasin pilvi ja mul oli hea olla. Ja siis seda, mil ma sõitsin päikesest udu sisse ja see oli lihtsalt imeline hetk, kuigi mul ei olnud aega seal pikemalt olla. Või õhtune päike, vaikus ja jahtuv õhtune õhk, aeg iseendale.
See kõik on olemas, see pole kusagile kadunud, see ei ole muutunud.
Mina olen muutunud.
Ma olen ennast nagu kusagile ära kaotanud. Ma ei tunne isegi end alati ära. Ja ometi pean ma iseendaga koos elama. Iseendaga leppimine on üks raske ülesanne, seda ma juba tean. Kui on tunne, et olen sellega enam-vähem ühele poole saanud, selgub, et mina ei ole enam see, kes varem.
Ei saa mitte kõrvale võrdlusest EKG-ga. Kuni inimese süda lööb ja inimene elab, on tõusud ja mõõnad. Kui need kaovad, siis..
Ehk ilmselt mingis vaimses mõttes ongi mul (olnud) varjusurm.
