mulle meeldib, et trammid jälle käivad.
ma ei pea mõtlema, millega jälle linna või linnast koju saab. et milline buss on täis ja milline loksub ringiga või midagi. tramm, lihtne.
kusjuures, kuigi meile käib vähe uusi tramme, siis ma ikkagi pidevalt satun uute peale. no mitte ainult, aga siiski, enamasti.
kuigi tramm on tramm ja ma ei vali. ühel päeval, kui enne tuli uus tramm, mis Hobujaamas ikka väga täis läks, siis läksin üsna kohe järgi tulnud vana trammi peale. sest tühi tramm on ikkagi parem kui uus tramm. eriti, kuna ma eelistan trammis istuda.
istuda, ja olla lihtsalt üks ühik massis. sellises massis, kus vaadatakse üksteisest mööda, võimalusel ei istuta kellegi teisele kõrvale, vaadatakse aknast kalanäoga välja, peitutakse kõrvaklappidesse. ei panda tähele teisi inimesi, kõik tulevad ja lähevad, mööda, ja on kohe unustatud. majad mööduvad, tänavad mööduvad, peatused mööduvad, iga päev samad. ma tean juba enne peatusenime ütlemist, et nüüd see kohe öeldakse. ja et millise kurvi kui kiirelt tramm läbib. ja et millise valgusfoori taha tõenäoliselt jääb ja millise mitte.
inimesed on erinevad. aga mitte kõik. on neid, kellega olen aastaid samal ajal trammiga sõitnud, kelle liikumisajad klapivad minu omadega. ilmselt kusagil teises maailmas nad teretaksid üksteist juba. aga mitte meil.
tramm mähib mind kookonisse ja ma ei tea, kas ma olen vähem või rohkem mina, kui väljaspool seda. tramm pakub minuteid, kus ei ole kohustusi ega tarvidust midagi teha.
vahel tahaks, et see sõit oleks veel veidi pikem.
sest trammist väljudes tuleb hakata jälle asjalikke asju mõtlema ja tegema.