vähemalt uned on värvikad

septembrikuu päevad mööduvad mingisuguses ühtlases hallis. või siis hetkel tundub nii.

peale seda paari nädala tagust viirusehoogu ei ole ma siiani päriselt taastunud. ma magan 12 tundi, aga selle sisse mahub tund-kaks vähkremist. ja kummalisi unenägusid, nagu eile. unenäod ei ole üldse hallid.
me olime mingi seltskonnaga Jõhvis, mis samas ei olnud üldse Jõhvi, vaid mingi unenäoasula, kus ma olen unedes ennegi olnud. unenägu sisaldas mingit päevast pidu, kus ma pidin olema kaine autojuht, aga lõpuks ei olnud; tasuta kokteili, ootamatut suudlust; lõpuks linnast mittelahkumist, kummalist tagaajamist (mina olin tagaajajate poolel) ja mingit määramatut ootust.
hommikul ärgates oli külm ja kell palju rohkem, kui arvanuks.

võtan iga päev hoogu, et teha üks pikem jalutustiir, aga sinna see jääbki. hoovõtu juurde.

suvi tagasivaates

nagu ikka, tagasi vaadates on perspektiiv teine. aju teeb oma selektsiooni ja jätab meelde selle, mida tahab. emotsioonid teevad sama. mingid toonid ja kontrastid kaovad. ehk kõige heledam muutub heledamaks ja kõige tumedam tumedamaks, kõik muu koondub kusagile kokku.

nüüd tundub suvi kuidagi kergem, õhulisem, soojem (tonaalsuselt soojem), kui jooksvalt. suve sees olles oli kogu aeg mingi tunne, et midagi on puudu. et midagi võiks olla sujuvam ja rahulikum. et iga sirge lõpus on mingi ootamatu kurv ja kurvi taga tõus või langus ja et pikapeale see väsitab, kuigi algul oli isegi põnev.
aga nüüd, suve meenutades, on see rappumine kusagile kadunud, kurvid ja mäed on laugemaks muutunud ja kõik mahub kenadesse piiridesse ära.
või peaaegu kõik. nagu ikka, tume on tumedam ja hele on heledam.
mõned nüansid tulevad enne uinumist tuju rikkuma. talvel saan küll nendest puhata, aga järgmisel kevadel ja suvel uuesti kogeda ei tahaks. ning kui see osutub vältimatuks, on vist küll ainult üks tee sellest mööda.
sinna on veel aega, pole mõtet ette mõelda.

mõtlen sellele, kui palju ma olen mere ääres kohvi joonud. või lihtsalt kaldal kaasa elanud. pildistanud, küll üsna ühekülgselt, aga siiski. seminar ja 500km sõit läbi öö – siiani imestan, et kõik nii hästi läks. moonid ja päevalilled ja märjad püksisääred. vihma, ojaaa, aga ka päikesest ärapõlenud nina, korduvalt. tuul ja peaaegu ookeani meenutavad lained. hetked, mis lubavad unustada. hetked, mis lubavad unistada. hetked, milles leian iseennast ja suuna, kuhu võiks liikuda. kui vaid oma seesmistest piirangutest lahti saaks..

kummaline vastuolu: negatiivse tajumiseks on meil ajus rohkem ruumi, kui positiivse, aga sõelale jääb lõpuks ikkagi see teine, suuresti. see, mis on helge.

until I feel better

sügishoojale üleminekuga otsustas mu organism puhkust nõuda. niimoodi, lambist. et ehk olen uimasena ja tatisena enam-vähem tubane. natuke teen tööd ka muidugi, aga kuidagi olen jõudnud mingeid muid asju ka teha. isegi puhata. eile näiteks kukkusin paar korda tukkuma täiesti – sedasi, et ärgates olin üllatunud, et mis nüüd. täna on veidi parem ja niimoodi ootamatult ära vajunud ei olegi.

pühapäeval, kui ma veel aru ei saanud, et tõbi tulekul, sahmisin paar tundi koristada ja sain elamise tunduvalt rohkem korda, kui kunagi suve jooksul. tegelikult peaks veel asju sorteerima ja taaskasutusse andma ja puha, aga algus on tehtud. nüüd ma küll tean, miks ma kogu selle koristamise aja higistasin – organism hakkas juba oma puhkust nõudma.

igatahes olen ma lugenud, põldmarjalikööri valmis saanud, süüa teinud, räimed said marinaadi, kasside mänguasjad enam-vähem kokku korjatud..

hetkel on tegelikult paras hetk väikeseks hingetõmbeks, sest praegu on see võimalik. varsti on meid tööl natuke vähem ja mingit põhitöö-välist tegevust tuleb juurde, nii et siis tuleb jälle veidi rabeleda. mingi aja kindlasti.

kuidagi tuleks endas taas leida see tahtmine jalutamas käia, mis on kusagile kadunud. või mitte päris, ma nagu tahan, kuid ei suuda end kokku võtta. peale tervenemist ehk?