ma lugesin raamatut (Martina Haag, “Midagi on valesti”) ja käisin teatris (Draamateater, “Eluhingus”) ja lugesin artiklit. kõik naistest ja kõik mõjusid mulle. ja ma pidin nendest kirjutama, aga siis jäin blogi teemasid sobrama, kohe tükk aega, aga uut ikkagi ei tekitanud. või ei konffinud. võinoh.
ja siis meenus jälle, et ma olen kõige muu hulgas kaotanud ära ühe väga mõnusa pintasku koos sinise käsitöö-kassiprossiga ja täiesti absurdsel kombel olen ma selle üle kohutavalt kurb. pintsak ise pärineb Haapsalust kaltsukast, mingi viis aastat tagasi sai ostetud ja ei maksnud väga midagi. aga see ei olegi ometi oluline. värvilisi, samas mitte liiga silmatorkavat, hästiistuvat pintsakut ei leia väga lihtsalt. ja no pross, kes enam mäletab, kust ma selle ostsin. igatahes ei meenu ka, et sellist rohkem näinud oleksin
päris palavaga ma seda ei kandnud, nii et äkki paar nädalat juba pole fikseerinud. olen püüdnud meenutada, kus ma üldse sellega viimati käisin ja ei tulegi pähe. nagu ikka, ei mõtle ju väga, mida kusagil kannad. isegi mingid kohvikud, kus viimase mõne nädala jooksul olen käinud, on läbi helistatud – ei ole kusagil.
mul on endiselt väike lootus, et see tuleb kusagilt absurdsest kohast välja. samas ma väga ei usu.
ei, ma ei ole inimene, kes naljalt asju kaotaks. lihtsalt, tundub, on mingi selline periood praegu. koos igasuguse muu mudruga. veider hägune olek ja tahtmatus.
nii et ma ei kirjutagi raamatust ja näidendist ja artiklist. kuigi need on head.