see on ikka täiesti tõsi, et kes teeb, see jõuab.
mina olen hetkel küll vastupidine näide. mul on harjumatult vaba aega, aga ma suudan selle üsna mittemillegagi ära sisustada. ja siis avastan, et mõni pealtnäha oluline asi on hoopis tegemata jäänud. siiski, elulised asjad on ju kõik tehtud ja rohkemgi veel.
selles ei ole mitte mingit arusaadavat loogikat muidugi. mõned asjad lihtsalt on sellised äraspidised. pealtnäha 🙂
aga võib-olla ei peagi ise väga palju tegema, kui ümberringi toimub niigi palju? nii laiemas kui kitsamas mõttes? kui ikka vahepeal hoian pead kinni ja lihtsalt lükkan mõtted välja?
kuigi millegi tegemine on parim meetod mõtteid ühel kindlal rajal hoida.
kusjuures, näiteks ujumine on minu jaoks täiesti selline tegevus, mille ajal ma mõtlen väga vähe. peamiselt süvenen basseini teisele otsale ja süvenen hingamisse. rohkem, muide, kui joogas. mitte, et ma hingaksin rohkem, aga ma mõtlen sellele küll enamuse ujumise ajast, joogas läheb mõte palju kergemini uitama ja hingamisele ma mõtlen ka vähem. nojah, võib-olla seepärast mõte uitabki, muidugi. aga igatahes ujumine on mul väga fokusseeritud tegevus üllatuslikult.
õhtuti aga, selmet nina veel õue pista, kukun ma lihtsalt magama.
vahel harva siiski vaatan hilisõhtust taevast.
