eilse hommiku asemel käisin ujumas täna päeval. täitsa jaksasin, aga nüüd on väss olla muidugi. ei üllata, sest mida ikka oodata, kui sellist trenni moodi liigutamist üliharva ette tuleb. samas, eesmärk oli ujuda kilomeeter, selle tegin ära ja ületasingi. tubli-tubli, ennast tuleb ikka kiita.
tee peal oli vaja teha väike põige ja peatus, et imelisi pilvi pildistada. kuna ma pilti juba natuke jagasin, siis siia ei jaga. sügisest pilti saab.
kell kaheksa vaatasin telekava ja tõdesin taas kord, et normaalsel ajal ei ole mitte midagi vaadata. järgi pole ka hetkel midagi vaadata – mis tahtud, see nähtud.
laual olev raamat ei ole ka liiga ahvatlev. tuleb järgmine võtta.
samas oli kaltsukas üks päris ahvatlev mantel. see jama, et istus selga ka. tulin ilma tulema, sest aju ütleb, et mul ei ole seda vaja. st, mitte, et ma ei kannaks, kui ta mul olemas oleks juba korra.. aga mitu mantlit siis ühel naisel olema peab? mul mõni juba on. ainult et nüüd see mantel kummitab mind.
mingi kulgemine ajas ja ruumis. eelmise aasta lõpu – selle aasta alguse mingid protsessid on uude faasi jõudnud. rahulikumasse.
aeg väiksemaid loksutamisi teha.
päris kalatu päev siiski pole. hommikusel võisaial olid sardiinifileed tomatikastmes. vahel on vaja nostalgisteda.
