laisaks olen jäänud.
eile oli peale tööd veel üks asi vaja ära teha, kusagil Tondi-Järve kandis. mingi hetk, kui töölt sinna sõitsin (ahjaa, raamatukogu oli veel ka vahel), mõtlesin, et autoga oleks kiiremini saanud.
aga kui juba tagasi kodu poole liikusin, siis mõtlesin hoopiski, et parkimine oleks ikka päris kalliks läinud ja üldse on mugav rahulikult istuda ja kellelgi teisel see liikluse jälgimine ja juhtimine ära teha.
ei olnud veel tipptundki ja liiklus oli sujuv. ja mulle ju meeldib tegelikult autot juhtida.
aga näed siis.
ja kui rääkida sellest teemast veel, siis tõesti, umbes üks päev nädalas on mul selline, mil tõesti ongi kiirem ja mugavam autoga mingid asjad ära teha. ühel tavalisel päeval aga mitte. liikumisvabadus ei seisne autos. mugavus ka mitte.
värvi mõttes mõni suvine moon siia novembri näoga veebruari.
