täna oli tööl natuke selline hullumaja puhvet. kuidagi palju toimetamist ühel päeval.
õues oli räige tuul. see kevad ongi kuidagi tuuline. õhtul poes käies jäin päris vihma kätte. aga oli vaja ju torti tuua. ise ei jaksanud väga teha. taas kiituskiri on aga ometi midagi head väärt.
eelmisel nädalal käisin rabas.
ma nüüd ei oskagi hinnata, kas see, et ma vähem kirjutan on hea või halb?
ilmselgelt üks põhjuseid on see, et mul ei ole aega. jälle – kas see on hea või halb? samas raamatute jaoks mul jagub ju aega, noh, vähemalt vahel.
äsja muidugi meenus, et fotosid jaguks siin küll nüüd igasse päeva, sest vahepeal veidi soikunud pildistamine on otsapidi tagasi 🙂
või ongi asi selles, et kuna keskeltläbi kulgeb kõik kenasti, siis ei olegi mingit vajadust end pikalt väljendada? tegelikult võiks siis ju kirjutada ikkagi, postiivseid asju.
hetkel küll ei jõua, vaja jälle lipata!
ma ei oota veel jaanipäeva, mis kuu pärast nagunii tuleb. ma ei oota, et oleks juba suur suvi ja kool läbi. ei-ei. jaanipäev tähendab ju, et kõik hakkab talve poole veerema. veel ei ole seda vaja.
mulle meeldivad need praegused õhtud, mis kisuvad veel jahedaks, aga on pikalt valged. mulle meeldib see värskus, noor rohelus, mis päev-päevalt silmnähtavalt vanemaks muutub. mulle meeldivad sinililled, kullerkupud, maikellukesed. õites puud ja maailmatäis linnulaulu.
seda pole vaja võtta nii, nagu mul oleks midagi lõputu, pea alati vähe pleekinud juuli vastu. või augusti, mil sumedad soojad ööd annavad loodusele küpseid värve. või mõne muu aastaaja vastu.
aga ma lihtsalt tahan ka hetkes olla.
ja leida ikka aega seda enda ümber tajuda rohkem, kui linn võimaldab.
faaa.. mis mõtet on blogil, kui siin on nädalane paus? ma ei kirjuta ju mingeid vingeid ja olulisi asju ka, et ka nädala pärast oleksid lugejad ootel. aga no teisalt on paljudel vist rss ja ei tuldagi siia otse vaatama.
ega see vist ei üllata kedagi, et üldiselt on kiirevõitu olnud. täna enam ei ole, no vähemalt mitte väga (sest pilditöötlus kuidagi ei kategoriseeru sellise tegevuse alla, kuigi natuke kiire on sellegagi).
kuid nüüd on mingisugune väsimus peal. mis ei ole ka muidugi ime.
teisalt peaks paaril õhtul ikka kell kümme ära kukkuma ja küll siis korras oleks.
nädalavahel peaks minema kullerkuppe jahtima.
no ei ole nii, et vabal päeval istud ja loed. või käid looduses või midagi. ei ole (loetud sai muidugi eile öösel kaua nagunii).
tänane mailide, telefonikõnede, asjade paikasättimise hulk ületab keskmise tööpäeva oma, noh, oluliselt. kordades.
aga ega ma ei kurda, sest keegi ei käsi midagi teha. kui ei meeldi, pean peeglisse vaatama. ise tegi, teadagi. aga ilmselgelt meeldib.
või siis et omad valikud, seekord sellised. teinekord teistsugused.
kuigi on mingid valikud, mille koha pealt ma ei suuda kuidagi ära valida.. et ehk vist lükkan aina edasi. kaua ei saa.
sai täna erinevates kohtades vaadatud, kuidas Hoppet paariks aastaks kodumaa vetest kaob. kurb on, et purjedega pilti ei saanud kusagilt, tuul oli vastu.
napilt oleks ise ka vee peale läinud. aga selle asemel “jälitasime” mööda maad.
uusvana kaamera ja uusvana objektiiv on pildistamistuju tagasi toonud.
õhtusöögiks kala. hollandi kaste tuli täna juba täitsa veenvalt välja.
päev kadus veidralt kiirelt ära.
pildil Hoppet, kõrval merepäästekaater, Edda ja Lulu, taustal äratuntav suurlaev.
no igatahes viimased päevad ei ole olnud mitte nagu kaktused. vaikselt olen virgumas.
Kolm Sibulat, ammune koht, ning Tio Leno, päris värske, järgi proovitud. esimese koha hea toidu juures järgmine emotsioon on siiani: koriander! teise kohta veel väga ei ütle midagi, liiga uus. seega ju loksuvad maitsed paika. salsakogused ka.
tantsuüritus. rattasõit läbi sadamate.
kaktus.
sel aastal olen seni kaks korda teatrisse jõudnud.
aasta algul oli Draamas “Teed juuakse kell viis“. arvestades näitlejaid ning tüki kirjeldust, ootasin küll midagi ägedamat.
hästi on tehtud küll, aga välja tulles kaob emotsioon (kui seda oligi) enam-vähem hetkega. isegi ei oska rohkem nagu kommentaarida seda. lihtsalt, et kui tahta Draamas komöödiat vaadata, siis tasub valida nt “Kõik on täis“, mis on suurepärane monotükk.
nädalavahetus viis Teoteatrisse “Kõik armastavad Roosit” vaatama.
mingil määral on need etendused võrreldavad: mõlemis on peategelaseks karismaatiline vanaproua, kelle ümber sebib mingi kahtlane element. lihtsalt et.. Roosist jäi mingi soe tunne sisse. koomikat oli ka nagu rohkem, kui eelmises tükis. narda sain küll kindlasti rohkem.
et ehk veendusin taas, et etendusest jäävat emotsiooni ei määra teatri suurus ega kuulsus.
