pea nädal pigem linnast eemal kui linnas. päikest rohkem, kui ilmateadete järgi arvata võiks. õhtuti vaibub ka tuul.
käpalised ja metsmaasikad, udu ja veidi ka vihma, ja leebed kuldsed õhtud.
Aasta: 2015
tuuline
appike, see tuul! just avastasin, et ma pole saanud sel aastal suvekübaraid õieti kanda, sest no – tuul! ja mul ei olekübaranõela. selle jaoks oleks muidugi ka soengut alla vaja, et kuhu see nõel lükata. ajusse päris ei taha ju 😛
leidsin ka, et kena suvine linnaseelik on sellise tuulega üpris vallatu. jah, kui kogu aeg käega kinni hoida, pole vigagi. õnneks vooder on väheke kitsam ja lendab vähem.
lõunasöök oli täna hiline ja a la carte. minu krevetivardad olid mõnusad, kuid kaaslase forellipraad oli rohkem nagu laisa inimese kalasupp, kus kala ühes suures tükis sees ja aedvili samuti unund hakkimata. esimese hooga hoiatati, et forell on otsas, siis öeldi, et tegelikult on üks lisand otsas. ma küll ei tea, kas see lisand oleks seda praadi tegelikult päästnud. igatahes naersime, et on jah nagu jääkidest tehtud.
suvelilled näitavad nägu. küll tuul mängib ‘armastab – ei armasta’ mängu nendega.
suvehõngu
üleeile natuke kõrbesin päikese käes, aga tõesti natuke. imeliselt tubli, nina ja nägu ja isegi käed olid sisse määritud. kaela tagumine osa ei olnud 😛
eile oli see ka. ja suutsin osa aega varjus püsida.
täna ei olnud üldse probleemi.
pildistada sain vähem kui tahtnuks. mis teha, kui pole päris oma peremees. kuigi see pole väga täpselt öeldud, aga siiski.
on kohad, kus on alati suvi. vahel lihtsalt vähe kehvem suvi.
neljapäev, vist :)
magasin nagu nott või kott, aga ikka haigutan päev läbi.
õues hakkas lausa palav, jakk peal. seal, kus tuul otse näkku ei puhunud muidugi. varsti saab vist sukkpükstest ka loobuda. vist 🙂 ma olen ju see jalakülmavares.
lapse esimene suurem võistlus. loodan, et on talle nüüd kõik vajalikud asjad tehtud. sinna regada, tänan regada, see kindlustus, teine asi.. oeh. igale poole ikka natuke raha ka. edaspidi on vist lihtsam. vist 🙂
horoskoop:
kesknädal
täiesti ebaobjektiivne kokkujooks kuidagi.
tegelikult on ju päris-kana (vs poekana) ahjus, kapp head-paremat täis, kassidele suurem toiduvaru soetatud, uus ilus (kas ka vajalik?) suvekleit ootel.. ja ometi tunne, et midagi ei taha ja terve hunnik asju ei toimi nii, nagu ideaalis võiks. tähendab, minu ideaalis muidugi. mis kipub tihtipeale olema rohkem, kui lihtsalt et asjad toimivad.
teisalt, saan isegi aru, et suur hulk neid asju ei peaks üldse minu mure olema. ise olen omale mingid asjad pähe võtnud (asjakohane oleks rääkida nüüd kübaratest või mittekübaratest küll..), nii et kui midagi väga segab, tuleks peeglisse vaadata. salgamata ei saa siiski jätta, et kuna needsamad mitteideaalselt toimivad asjad peaksid olema mõnele teisele (vs mina) kasulikud, siis pole ometi kõik see ka puhtalt minu probleemitekitus.
ah.
liiga hea elu, et tekitan omale pseudoprobleeme?
päike, ümbernurga
ometi läheb veidi soojemaks ja suvisemaks. kuigi päris paljasääri pole veel olnud. aga ehk varsti saab?
ninalt on nahka tulnud ainult kaks korda. aga päikesekreem on juba mitu korda ka näkku jõudnud.
aga muidu, teate ju küll seda, kui vahel vaatad päikesesse läbi mingite okste ja kissitad silmi ja pilt muutub ebamaiseks ning tabamatuks?
ümbritsev sallimatus hakkab väsitama
tähendab, see pagulaste teema, mis praegu nii popp on, ma ei saa ikka täitsa vait siiski jääda.
et oleks kohe selge, siis siit ei tule mingit hala, kui jube see on, kui meile tuleb mingi käputäis pagulasi. sest kuigi ilmselgelt lõplikku arvu ei teagi keegi, on see hetkel tõesti käputäie tasemel.
teiseks, et oleks selge, siis minu arvamus on, et põhimõtteliselt peaksid nad olema võrdsed kõigi siin maal sotsiaaltoetuste saajatega. et misiganes tingimusi peab täitma suvaline Eestis sündinud inimene, et toetusi saada, neid peab täitma ka uustulnuk. ilmselt on mingid nüansid, mida ei saa üks ühele rakendada, aga kuna ma ei ole selle süsteemiga kursis, siis ma neid loetlema ei hakka.
mööndusi olen nõus tegema küll selles osas, et kui nad panna elama mingitesse pooliti väljasurnud asulatesse (millel oleks jumet, et elu sinna tuua), siis elamised võiks neile küll spetsiaalse toetusrahaga elatavaks kõpitseda. kaev võib muidugi välja jääda, aga no et maja peaks sooja, ahi tõmbaks ja elekter oleks olemas. ning aknad-uksed ees ja katus ka peaks.
inimene, kes on siiralt sõjakoleduste eest pagenud, peaks oskama seda hinnata.
ning sellistel tingimustel ei ole tuhatkond pagulast mingitpidi hirmutav. mulle küll mitte. mingitest muudest arvudest rääkides võib olukord muidugi muutuda ka minu jaoks.
palju rohkem aga hirmutab mind see, et paljud asulad on tühjaks jäänud viimase kümnekonna aasta jooksul ja põhjuseks ei ole vaid loomulik negatiivne iive.
tegelikult aga, lugesin seda tänast ENK juttu Postimehes ja ma võin sealt osaga nõus olla ja osaga mitte, aga minu jaoks kõige-kõige lause oli:
Kui suurt osa ühiskonnast on võimalik veenda, nagu ohustaks tuhande sõjapõgeniku Eestisse asumine meie eksistentsi, siis näitab see suure osa ühiskonna täielikku enesekindlusetust.
et ehk see vist võtabki kokku, miks keskmine eestlane on pimesi mingite asjade vastu. teistpidi ka selle, miks alati on hädades süüdi keegi teine, nt Ansip (see, kuidas mina antud poliitikusse suhtun, ei puutu siinkohal ka asjasse).
kui enesekindlust ei ole, on hea leida vaenlane, siis ei pea muule mõtlema.
mõtleks vahelduseks parem, mille poolt me oleme, mitte mille vastu.
üks perepilt
mõnigi tuttav on öelnud, et ma võiksin omale korraliku fotoportfoolio teha, aga ma olen selleks ilmselgelt liiga laisk. teisalt ehk võiks olla tõesti, saaks huvilistele kiire lingi visata. siiani olen ikka andnud siinse pildilingi, kus, eksole, pilt on kirju 😛
igatahes. sellest on umbes-täpselt 10 päeva, kui käisin ühel lastaialõpetamisel, konkreetset last pildistamas.
üritus oli suur ja pikk, lõpetajaid väikelinnas palju. toimumiskoht nö kultuurimaja. kohalik “päris”-fotograaf muudkui toimetas püsti lava ees ja kõik teised, noh, pidid hakkama saama nii, et iial ei tea, millal tüüp kaadrisse satub.
mina sain küll. lausa nii, et vajadusel läksin kükakil tüübi kõrvale ja tegin sealt oma pildid ära.
veider, et ilusa ilmaga olid ka grupipildid sees. seal ma ei hakanud üldse pingutama.
väikesed perepildid tegime aga ikka õues ära. ilma võsata lähikaadris ja natuke päikest silmis.
Lendav Taldrik
viimase aasta jooksul on Telliskivi Loomelinnaku kanti siginenud hunnik uusi söögikohti. kuidagi pole nendesse väga jõudnudki, Foody Allenist on Vabalaval käimistel ainult lonks juua ostetud. ja Tio Leot sai kaemas käidud, täna oli see jälle otsapidi kinni, näis, mis nad mõtlevad.
igatahes, täna juhtus nii, et astusime sisse Lendavasse Taldrikusse ja sinna jäimegi õhtusöögile.
et tegu on India mõjutustega kohale oli juba enne silma jäänud. nii et selles mõttes üllatusi ei olnud. nö päris-India toiduks ma seda siiski ei peaks, vähemalt oma proovitud roogade põhjal.
toidu valisime ilma teenindajalt nõu küsimata.
lillkapsa pakora oli isegi juba päris huvitav, mündine kaste tekitas vaat et liigagi palju maitseid. aga ei kurda.
lucknowi lamba biryani oli kerge pettumus. okei, et plovilaadne, kuid vürtsikam riisitoit – aga oleks oodanud seal ikkagi veidikene ka aedvilja või vähemalt salatit kõrvale. põhimõtteliselt oli tegu hulga üsna (kuid mitte liiga) vürtsika riisiga, milles oli veidike päris maitsvat liha ning peal ohtralt koriandrit. kõrvale hapukoor.
kana tikka kuubikutega wrap oli küll päris suur portsjon; indiapärane oli seal liha (mida oli taas mitte just kuigi palju) ning mündikaste. peamise osa wrapi sisust moodustas aga hiinakapsas.
tellimust esitades, enne, kui jõudsime põhjalikumalt ringi vaadata, ei maininud teenindaja, et tegelikult on kannuvett võimalik ise vabalt võtta. nii tuli üks pudelivesi arvele otsa.
et ehk söödud toit oli küll maitselt hea, aga mingi kerge pettumus jäi sisse. et nagu oleks tahtnud veidi rohkem saada, kui saime. ei, mitte koguselt, vaid koostiselt.
samas, arvata on, et lähen proovin sealt veel muid asju ikkagi ka.
sirelid
kullerkupud on nagu veidike varem. lõhnavad, valged, mittetrompet-nartissid ka. neid on viimasel ajal vähemaks jäänud? toomningad. jasmiinid on üsna vara. ja siis on korraga piibelehd, sirelid..
uimastavad aroomid. unustamapanevad lõhnad.
kevadelõpu mälestused, igavesti. läbi lõhnade. kui ka unub pilt ja hääl.
***
kevade ootamatu õhk
millesse on nii kerge joosta ja hüpata
paitab ka siis kui
maandudki valusalt
sinine taevas su kohal hoiab
sind ja kogu seda lõhna endas
magusat ja veidi soolast ja annab
sullegi mingi osa
lihtsalt
hinga sisse seda õhku
unusta kõik see millest oled unistanud
ole siin
ole siin
ole siin
tiibade õhkõrn sahin üle lõhnava
kevade
soundtrack:
The Cinematic Orchestra – Arrival of the Birds & Transformation from Andrew on Vimeo.