muidugi, midagi peab ka ajakohast kirjutama.
et ehk.. minu esimene, teadvustamata seos Pärdi teostega.
aeg oli.. ammu. väga ammu. ma olen nii vana, et ütlen, et julgelt rohkem kui pool mu eluiga tagasi. aastanumbrid algasid siis 199-ga. edasise saab juba välja tuhinida, viiteid tuleb piisavalt.
minu esimene töökoht ameti omandamise kõrvalt oli Estonia teatris. üldse mitte erialane töö, vaid ma olin nime poolest juuksur-jumestaja. palju ma seal just ühe hooajaga ametit selgeks sain.. (aga peale kahte kuud töötamist arvas paar vanaema tuttavat, et no juuksur, lõigatagu neid. ma siis lõikasin. jäid rahule. elu jooksul olen päris mitmeid juukseid lõiganud. erinevaid.. mälestusi..).
lava tagant nägime-kuulsime paljut (no heli on ju lava taha kõik kosta, peab olema), kardinate vahelt sai ka mõndagi piilutud,oma müsteeriume oli eriti algul palju (no et kui kui hooaja avaetenduseks oli Kevade ja kogu koor oli blondides patsiparukates ja proovid olid kogu mu sisseelamisaja.. ja järgmiseks oli mingi Mozarti oooper, kus kogu see naistehulk oli muidugi klassikalistes barokkparukates ja mu jaoks oli see nagu Väga Räige moondumine. edaspidi harjusin ära). aga boonus oli see, et vahel, kui oli vähem tööd ja saalis kohti, sai ka saali lavastust vaatama mindud.
ühed õhtud, kui mind tööl väga ei vajatud, olid nn modernse balleti õhtud. nii et ükskord võtsin kätte ja leppisin kokku, et lähen vaatan saalist “Kuritöö ja karistust”. Murdmaa moderne ballett, Murdmaa oli siis juba kõva sõna.
see, et helilooja oli keegi Pärt, ei öelnud selles hetkes mulle midagi.
ja mis on mul sellest lavastusest meeles?
see, kuidas ma istusin, kohati sulgesin silmad, ja kuulasin muusikat.
koreograafia oli muidugi hea.
aga muusika-muusika..
koor, muide, oli rõdul. sinna ei müüdudki kohti.
sisu, ma ei olnud siis raamatut lugenud.
aga muusika-muusika..
ma ei mäleta detaile.
ma ei käinud uuslavastust vaatamas (Vene Teater, 2011). tahtsin, ei läinud kohe – ja oligi juba kavast maas.
läks hulk aastaid, enne kui tabasin, et see õhtu oligi mu jaoks muusika.
ja mul on hea meel, et Murdmaa selle balleti lavastas. kuigi, arvatagi, et enamasti oli saalis vähem inimesi, kui laval, orkestris ja kooris kokku. sest see oli elamus. Elamus.
ma olin siis purunoor.