mingi nõutusehetk.
ühel kenal päeval tulin tööle, trepist üles ja väikeses vahekoridoris olin korraga hämmingus, et oot, milline ukse juurde neist kolmest, kust ma ei tulnud (st see oli neljas), tuleks nüüd minna ja see avada.. täieti tõsiselt. kusjuures kaks ust on veel klaasuksed ja no ei ole võimalik üldse mõelda, et kuhu minna (olgu, võõras inimene võiks muidugi mõelda, aga ma olen siin käinud.. liiga kaua aastaid). aga täielik lühis oli mõne hetke vältel, enne, kui mõte taas tööle hakkas.
sellist seesmist nõutusehetke on viimasel ajal aga ka. sellist, mis ei ole seotud mingi otsese füüsilise asjaga.
ja ma ei räägi siinkohal mitte ainult sellest, kui arst kõige muu vahele poetab, et ‘ja las mees õhtul määrib su õlga..’. tekitab nõutust küll. et vabandust, kas keegi teine tohib määrida või tuleb selleks abielluda?
ah.
nõutuks teeb, kui mingid plaanid, mis minu meelest on natuke nagu minuga seotud ja võiksid seega kuuluda õigeaegselt minuga jagamisele, tulevad ilmsiks viimasel hetkel. tulemuseks ongi nõutu nördimus, sest no ehk on mul mingid muud plaanid selleks ajaks juba. või kui ka pole, siis ma ikkagi pole osanud arvestada.
tunne on enamvähem täpselt sama, mis seal uste vahel seistes. ehmatus, hämming, nõutus. arusaamatus, kuidas siis nüüd nii.
või siis.. mingid sõnumid, siin või seal. mulle mõeldud. loen kolm korda ja .. olen nõutu. ma ei oskagi pikemalt kirjutada sellest, ilma, et isiklikuks läheks. ometi, allikaid on mitmeid. olukordi ka. detailides väga erinevaid. tulemus on ikkagi sama. ma ei oska edastatud infot seostada. nagu võiks, aga seoseid lihtsalt ei teki. või kui, siis alateadvus vist lõhub kohe ära, kogemuslikult. ma ei tea.
et ehk ‘nagu on ja nagu pole’ olukorrad, mis tekitavad nõutust.
ega kuu aja tagune vaade Olhonil parem ei olnud. nagu on vaade ja nagu ei ole ka. nõutust oli küll vähem.
