ma ei oota veel jaanipäeva, mis kuu pärast nagunii tuleb. ma ei oota, et oleks juba suur suvi ja kool läbi. ei-ei. jaanipäev tähendab ju, et kõik hakkab talve poole veerema. veel ei ole seda vaja.
mulle meeldivad need praegused õhtud, mis kisuvad veel jahedaks, aga on pikalt valged. mulle meeldib see värskus, noor rohelus, mis päev-päevalt silmnähtavalt vanemaks muutub. mulle meeldivad sinililled, kullerkupud, maikellukesed. õites puud ja maailmatäis linnulaulu.
seda pole vaja võtta nii, nagu mul oleks midagi lõputu, pea alati vähe pleekinud juuli vastu. või augusti, mil sumedad soojad ööd annavad loodusele küpseid värve. või mõne muu aastaaja vastu.
aga ma lihtsalt tahan ka hetkes olla.
ja leida ikka aega seda enda ümber tajuda rohkem, kui linn võimaldab.
