sel aastal olen seni kaks korda teatrisse jõudnud.
aasta algul oli Draamas “Teed juuakse kell viis“. arvestades näitlejaid ning tüki kirjeldust, ootasin küll midagi ägedamat.
hästi on tehtud küll, aga välja tulles kaob emotsioon (kui seda oligi) enam-vähem hetkega. isegi ei oska rohkem nagu kommentaarida seda. lihtsalt, et kui tahta Draamas komöödiat vaadata, siis tasub valida nt “Kõik on täis“, mis on suurepärane monotükk.
nädalavahetus viis Teoteatrisse “Kõik armastavad Roosit” vaatama.
mingil määral on need etendused võrreldavad: mõlemis on peategelaseks karismaatiline vanaproua, kelle ümber sebib mingi kahtlane element. lihtsalt et.. Roosist jäi mingi soe tunne sisse. koomikat oli ka nagu rohkem, kui eelmises tükis. narda sain küll kindlasti rohkem.
et ehk veendusin taas, et etendusest jäävat emotsiooni ei määra teatri suurus ega kuulsus.