nojaa, pole vist mõtet küsida, kuhu kaob aeg. sest ma ei saa kurta, nö oma aega on olnud küll ja küll. lihtsalt kirjutama pole juhtunud. eks siis nüüd kirjutan.
nädal tagasi oli see õhtu, mille kohta hiljem kirjutasin FB-s: püüdsin üksõhtu baltijaamast jänese. nüüd on potipirukas sellest ahjus.. kommentaariks sain, et; Karm…mupo teeks piletita sõidu eest trahvi ja õiendaks…aga näe PR lööb maha ja küpsetab pirukaks 😀
potipirukas oli küll paar päeva hiljem. proovisin tatraga retpseti Oma Maitsest – aga tulemus oli see, et samahästi oleks võinud sinna toppida kana, sest tatar tappis selle jänkumaitse üsna ära. kuigi see oli kodujänes ja seega maitsekam kui poes müüdav Rannamõisa oma. aga vähemalt oli see roog jube toitev.
neljapäeval sai omale pai tehtud ja OKOs söömas käidud, nende restoraninädala raames. Tallinna oma kihutas kuidagi mööda.
igatahes oli see meeldiv aeg iseendale hea toiduga. vahel peab ennast hellitama ometi.
pärast sai veel Linnamäe hüdroleketrijaama juures ka jalutatud. jäin mõtlema, et ma polegi seal sel ajal käinud, kui asi uuesti töötab. küll aga meenub turnimine kunagi ammu, fotokaga ja puha. ilusaid pilte sain tookord. seekord halliga mitte niiväga.
reedel oli esimene PÖFF. sõber kutsus. omapärane film, päris ise vist poleks vaatama läinud. aga selgus, et hoolimata kergest ‘nüansist’ on tegu päris hea filmiga inimsuhetest väga laialt. igatahes täiesti vaatamist väärt elamus.
samas kurb, et tuttavate hulgas on suur hulk selliseid, kes ei lähe iial ometi ‘midagi sellist’ vaatama. et ehk taas see kogemus, et ma ei ole üldse keskmiselt sallimatu eestlane, kelleks ma end ise pidanud olen..
laupäev oli linnast-väljas päev. bussisõit, lausa kaks sõitu, külla ja sama rada õhtul tagasi.
kaugsõit sinna oli küll tüütu, sest buss oli üsna täis ja otse mu ees istus selline keskmine wannabe meesterahvas, kes põhimõtteliselt enamvähem kogu tee oli telefoni otsas. ning kuna mul olid klapid teise kotti unund, kuulsin ma tahes-tahtmata osa ta juttu. ega ta vaeva ei näinud, et vaiksemalt rääkida.
ja ma ausalt ei taha mõelda, mida tundis see naine, kes ta kõrval istus ja kellel ja klappe ei olnud.
külas oli vahva ja tagasitee kulges rahulikult.
kuni Tallinnas selgus, et mulle oli vastu tuldud, aga mul ei olnud sellest aimugi.. ning sain kerge ehmatuse, kui mulle selja tagant ligi joosti.
pühapäev oli päike-päike ja palju toimetamist kodus ning mõned jalutuskäigud õues.
eilsesse jäi külastus kohta, kust minu kassid pärit on. olen sõbrale siin ajanud, et võtku ikka ka kass. ta küll mõtleb veel teema üle, aga igatahes käisime loomakesi vaatamas. neid on nüüd veidi vähem kui ligi kaks aastat tagasi ja toad on veidi korralikumad, aga ikka jäi üldmulje veidi nukker. samas, ega sellisest kohast ei olegi muud ju tahta..
õhtusse mahtus aga veel teater. seekord veendusin selles, mida ammu tean: ega Linnateatri kõik etendused ei ole väga head, pigem on probleem saalide väiksuses ja seetõttu ongi pidev piletikriis. ‘Surnud hinged‘ tuli lavale alles laupäeval, nii et nägime ühte esimestest etendustest.
jah, seal oli ägedaid karaktereid ja häid kohti, aga üldmulje jäi mu jaoks kuidagi.. lapitud. ja seejuures on kummaline, et nö lappidest koosnev ‘Maailmale nähtamatud pisarad‘ on minu meelest isegi terviklikum. muidugi, ma ei ole mingi selline teatriinimene, nii et seda arvamust ei pea liiga tõsiselt võtma. et ehk elamus oli täpselt selline, et oli tore teatris käia, näha oli, et etendusega on vaeva nähtud, aga tulemus on selline.. emotsioonitu.
loomulikult mahub eelnenud päevadesse hästi palju erinevaid muid mõtteid ka, nt täiesti omaette teema oleks rääkida jõulukinkidest õpetajatele, aga seda ma ei hakka avalikult lahkama. küll aga tuli sealt mulle muid ideid, millest kunagi kirjutada võiks.
