rahulik sügisene kulgemine. tegelikult ma ootan külma ja lund ja sellega kaasnevat päikest. ilmateade näitab endiselt +10, tuult ja vihma.
eelmisse nädalasse jäi kaks kultuuriüritust, mis on siiani fikseerimata. tuleb ära teha, enne, kui hilja.
esmaspäeval oli Endla teatri “Titanic” Tallinnas. otsisin, peale üht kevadist äpardust, mil komöödia asemel sattusime mingi veidra meestevihkajaliku asja peale, sellist kerget komöödiat. mitte ameerika stiilis, muidugi. ning see näidend vastas ootustele. et ehk ilma sügavalt millegi peale mõtlemata saab küll naerda, küll muiata. kui millegi peale mõelda, siis selle peale, et soovitus enne etendust “Titanicu” film läbi vaadata on täiesti asjakohane. aga kui isegi ei mäletanud kõiki asju originaalis, oli situatsioonikoomikat piisavalt.
näitlejad tegid ka kena tööd, mängides kahekesi tegelikult ju päris mitut tegelast ja kuidagi nii, et need ei läinudki sassi. vahepeal ju vahetati rolle ka. kindlasti on oma osa ka tekstil, aga arvan, et ikkagi õnnestuks erinevad inimesed vaataja jaoks sassi ajada.
kusjuures ei kao kusagile hetkekski ka see mõõde, et tegutsevad restorani koristajad.
teise vaatuse ajal, tundus, sai vähem naerda. aga no seal oli see laevahukk ka ja selge, et see tõmbas tempot veidi maha.
ning muidugi, hukkusid kartulipüügil, jäid korvi kinni – ajab siiani itsitama.
seega, kes tahab kerget naerukat, siis soovitan.
pühapäeval oli tõsine kino. sain ühes Facebooki mängus piletid Prantsuse filmile “Tuhk ja veri” Artises. ausalt, ega muidu poleks osanud minna, Ardant’i nimi ei ütle mulle midagi (aga ma ei ole mingi filmiinimene ka) ning kui ma mingi hetk vaatasin, mis kinodes on, siis tundusid need filmid kõik kuidagi sellised, mida halli ilmaga vaatama ei kipu.
aga kui tasuta pilet käes, siis ikka tasub ära käia.
ning ma ei kahetse üldse.
tegu oli päris huvitava filmiga. ei, mingit olulist actionit ei olnud enamus aega. kuigi veidi oli ka. et kes on harjunud Hollywoody asjadega, selle jaoks ilmselgelt veniv ja jama. kuid lugu oli seal piisavalt ning Euroopa filmile omaselt ka natuke selliseid isemõtlemise kohti. kõik seosed ei olnud koheselt ilmselged. tegelikult isegi see, et tegevus toimus Rumeenias, jõudis kohale alles peale seanssi.
mingit arvustust lugesin, et liiga visandlik ja arusaamatu – ma ei tea, minu meelest oli seal karaktereid ja tegelikult lõpuks oli arusaamine ka. visandlik läheb vist taas selle alla, et kohati tuli ise mõelda.
tööd oli aga tehtud. vanad kummalised traditsioonid, huvitavad visuaalid ja valgus.. ning kui ma mingil hetkel arvasin, et filmi lõpp saab olema väga laipu täis, siis selles mõttes tuli positiivne üllatus.
reedeõhtuse külalise mainin ka ära – kuigi oli katkendlik õhtu, oli vahva istuda ja lobada üle tüki aja.
kusjuures just lõi pähe, kuidas üks tuttav ca nädal tagasi ütles, et küll ma ikka jõuan palju kirjutada – ja nüüd kohe oligi pikem paus. üleüldse ma olen hakanud vähem kirjutama.