terve see nädal on olnud kuidagi selline.. ootamatusi täis. mingid asjad lihtsalt lendavad mu ellu või mina nendesse või mispidi iganes. ja ma mõtlen seda kõike positiivses mõttes.
üleeile saatsin kõik (õnneks mitte kuigi olulised) plaanid pikalt peale ühte telefonikõnet ning mul on hea meel, et sel hetkel mu peale mõeldi ja see kõne tehti. elamused on väärtuslikumad kui kodus koristades veedetud aeg.
eile oli umbes sarnane seis, ainult ma ei pidanud kohe tormama. ülepeakaela ettepanek ning muidugi ma võtsin kohe vastu.
taas tajumine, et kui mingit teed piisavalt läbitud on, ka mitteroolis, siis kusagil kuklas on teadmine, kus võib kiirelt sõita ja kus tuleb kiirus maha võtta.
vaade õhtupäikesesse, alati erinev. päevasaun. hommikuse kohvi paks näokoorimiseks. tuulest viidud soeng.
palju erinevaid pilvi. palju erinevaid laineid. pannkoogitort.
kui aus olla, siis väsimus ka.
aga teisalt just selline aeg näitab, et elu on täiel rinnal elamist väärt.
