elu veereb mingeid omi veidraid radu. vahel ei oska muud teha, kui kaasa lohiseda. vahel tuleb aga ise lükata-tõmmata-suunata.
linnast väljasõit venis taas igatpidi pikemaks, kui eeldada võis. mõni takistus oli ette näha ja mõne asjaga lihtsalt läks nagu läks. oluline on lõpuks ikkagi kohale jõuda.
mõningad puhkepäevased poolkohustused. keegi ei sunni, ise teen. sügaval sees on see keegi-miski, mis takka utsitab.
seekord oli mu abi kuidagi tajutavalt vajalik. õhtuks olin kuidagi läbi ja veidi tujutu. kontsertüritusele lasin end üsnagi moosida. st mitte ma ei teinud seda nimme, aga mul oligi tõesti tunne, et no – ei jaksa, ei taha.. natuke läbikülmunud olemine ka.
ikkagi läksin, sest teised ootasid ja omal hakkas juba teistpidi nõme.
lõpuks oli täitsa tore. üks ülimalt ootamatu kohtumine ning samavõrra ootamatu tantsulõvi.
öösel sai kogemata osaleda peaaegu-et-tulekahju ennetamisel.
paar tundi veidraid jutte ja avanemisi.
teadagi, garantiisid ei ole kellelgi. ning armumine on änksam feeling kui hoolimine. kes ei teaks? aga kummas on rohkem sügavust ja tasakaalu? või kas üldse saab võrrelda? või peab?
mingi ebamäärane selgus. vist. nüüd on vaja kohanemisaega.
pimedat aega peaaegu et polnudki.
pühapäev oli haprapoolne. suitsuahvenaline. eelnevaga võrreldes kontrastselt suvine.
õhtus oli Bond ja äraolemine.
karikakrad, moonid, tulikad, valmivad metsmaasikad. kohutavalt hulgal erinevaid taevavaateid.
ma sain lugeda peaaegu et rohkem, kui soovinuks.
