Kuu: mai 2014

vaikselt teen ära asju, mis eelmisel nädalal jäid pooleli. mitte, et jaksaks kuidagi rohkem, aga aega on veidi rohkem. ja ära peab tegema nagunii. pealegi on tegutsemine hea, harutab sõlmed lahti, vist. või siiski mitte?
tegelikult tahaks hooti kõigele käega lüüa. või osale.
ma ei saagi aru, miks vahel peetakse nõrkusi tugevusteks. kuigi kõik ongi suhteline.

vestlused siin ja seal.
‘sulle sobiks väike maja suure aiaga.’ ei, väga suurt ei taha. aga majake mere lähistel, jah.

veider on ikkagi, et ma sellest ühest reisist ära ütlesin. aga ju nii oli siiski hea.

kontrastid on osa mu elust, ilmselgelt. hea, kui on neutraalseid tsoone. või siis inimesi, kes aitavad neutraalsesse tsooni jõuda.
näiteks läbi hilisõhtuse jalutuskäigu ‘Valge Klaariga’. toetus, kui ma püüan pimedas kaamerat paigal hoida. arusaamine minu hullust üleväsimusest. pehme olemasolu. drama queen poeb peitu selle peale.
oodatud nagu alati, ikka. isegi, kui see pole päris nii.
hommik on sellevõrra rahulikum.

aga kusagil mu sees on ikka vastuseta küsimused ja see peegel, mida ei taha enda poole keerata. samas ma tean neid vastuseid ja tean, mida peeglist näeksin. lihtsalt eelistan sellele kõigele veel aega anda.
kiiret pole. aeg teeb oma töö. oluline on olla.

kuidas küll peita seesmist vajadust endast nii palju anda?
kuidas küll peita seda, et andmiseks on vahel vaja ka saada?

vaikne maikuu vihm õues. öösel veel ei olnud.

teadlikult või ebateadlikult olen viimased päevad mingis tihedas tegutsemises. või siis lihtsalt on hulk asju, mida tuleb teha, ilma et ma ise väga mõtleksin, miks see nii on.
ju siis.
vahepeal peab lihtsalt korraks võtma aega pilvevaatlusteks. homme? (täna ei ole kunagi homme..)