vaikselt teen ära asju, mis eelmisel nädalal jäid pooleli. mitte, et jaksaks kuidagi rohkem, aga aega on veidi rohkem. ja ära peab tegema nagunii. pealegi on tegutsemine hea, harutab sõlmed lahti, vist. või siiski mitte?
tegelikult tahaks hooti kõigele käega lüüa. või osale.
ma ei saagi aru, miks vahel peetakse nõrkusi tugevusteks. kuigi kõik ongi suhteline.
vestlused siin ja seal.
‘sulle sobiks väike maja suure aiaga.’ ei, väga suurt ei taha. aga majake mere lähistel, jah.
veider on ikkagi, et ma sellest ühest reisist ära ütlesin. aga ju nii oli siiski hea.
