mitte, et mul ei oleks kirjutada – on küll. mingi päev fikseerisin kohe päris mitu mõtet ära ja küll ma kirjutan ka.
aga miskipärast pole lihtsalt sellist tunnet väga, et kipuks kirjutama. ma isegi ei aja tegevuse süüks (tegemist nagu jagub), sest vahel ma ometi lihtsalt toksin mõnda totrat arvutimängu mänguda. sel ajal ju ometi võiks.. aga jah.
mingid asjad jooksevad kokku, mingid asjad jooksevad lahku.
kohati on deja-vu ja samas ma tean, et ei ole. igaüks peab oma elu ise elama ja oma õppetunnid ise saama. ja ma ei aseta ennast sellest väljapoole.
vahel lihtsalt unustan piisavalt sügavalt ja mõttega hingata ja siis on vaja ennast pisut kauem lappida. vahel läheb mõni asi rohkem hinge, kui hea oleks ja vahel tuleb ette lambanahas hunt, kelle tehtud haavu pole lakkumas peaaegu keegi. kuni taipan ise abi küsida. ja näe, paranevadki.
kolm kollast roosi jäid jäädvustamata, kuid püsisid laual päikese käes päris mitu päeva. isegi kassid ei ajanud vaasi ümber.
paar kuud ma peaaegu et ei jalutanudki. aga nüüd on skooriks mõnedki tunnid jalutamist ning üle 20km rattasõitu. sellised mittesportlase jaoks on seda märtsi keskpaigaks omajagu 🙂
