nagu kõigil, on ka mul mingid korduvad unenäosüžeed. mõni kordub üsna üks-ühele, mõnede puhul on lihtsalt mingi korduv põhimõte.
täna öösel oli üks viimastest. nimelt lennukatastroofiuni.
ja veel üks peaaegu-lennuuni.
minu lennukatastroofiunedes ei ole mina lennukis, vaid kusagil maa peal ja näen seda kõrvalt.
alati juhtub see lennuki maandumisel. alati on tegu ühe konkreetse (hea) kompanii lennukiga.
miskipärast tiirutab lennuk algul kusagil ebaloogilises kohas, et ma jõuan imestada, miks just seal lendab (ebaloogilises siis une kontekstis, reaalsusega pole seal pistmist, nagu ikka).. ja siis ilmub laperdades, kusjuures absoluutselt alati on hetk, mil lennuk on vertikaalis, nina taeva poole ja ma näen lennuki alumist poolt, saba maapinna poole – ja mingi moment peale seda prõntsatab maha, kõige juurdekuuluvaga. kusjuures alati nii, et ma olen nö ohutus kauguses.
tänases unes ma olin mingis kõrghoones ja seedapuhku oli üpris napikas, sest korraks tundus, et seesama lennukikõht põrutab vastu seda maja – hirmunult sulgesin (unes) silmad, aga kardetud põmakas kostus hoopis kaugemalt ja lennuk oli maas paar kilomeetrit eemal, kusagil elumajade rajoonis..
kusjuures selle peale ärkan ma ka alati üles, korraks, ning tagajärjed mu unes enam ei kajastu.
ma olen taas pääsenud.
peaks hakkama fikseerima, mis on mu elus toimunud ca nädal enne seda und. võib-olla ongi see märk mingist pääsemisest ka muus mõttes? või ei tasuks siiski unedest liiga palju tagamõtteid otsida..
aga eilset arvestades, tõesti.. võib-olla see oligi taas üks napikas mu elus. roosade prillide langemine mingis aspektis..
huvitav on aga see, et tänasesse öösse mahtus veel üks lendamisega seotud unejupp.
ma olin kusagil külas, mulle meenuvad sellest unest mingid positiivsed tunded. lähedus, unenägude võõrad inimesed, lootus, soojus..
ja siis pidin ma seal ära lendama.
sättisime end aegsasti lennujaama poole teele, rahulikult ja mõnuga. mina ja mu saatja. kuni üsna lennujaama lähistel selgus, et mu dokumendid on maha jäänud.
helistasime mu saatja õele, kes seal unes oli inimene, keda ma põgusalt tean, ja kes pidi ka lennujaama tulema, küll veidi hiljem. aga tal oli arvutis jutt oma peikaga pooleli, nii et me olime lennujaamas ja muudkui vaatasime, kuidas lennuaeg aina läheneb ja läheneb..
— ning ma ei teagi, mis sellest sai, sest sedapuhku ma lihtsalt sundisin end korraks ärkvele.
sest ma ei tahtnud ja samas tahtsin sellest lennukist maha jääda, aga ma ei tahtnud oma peas olevaid segadusi selles unes jätkata.
õnnestus.
