vahelduseks hommikukohv kohvikus. mingi väike mugavus ja enesehellitamine võib ju ka olla.
‘sa ikka oskad igas asjas head näha,’ kui jutt läheb sellele, et elus pole midagi, mis oleks täiesti hea või täiesti halb. ja et lisaks on kõik suhteline. kaaslane toob näiteks tugevad narkotsid. subjektiivselt võttes saab keegi nendega rikkamaks (seega on kellelegi ju hea? :P), lisaks on narko tootmisesse kaasatud ilmselt mingi hulk inimesi, kelle jaoks see on töö kui selline.
kuigi, tõsiselt, narkots on üks asi, millesse ma ise ei suhtu kohe üldse mitte positiivselt. täitsa vastu olen.
‘hoia eemale ülejõukäivatest ülesannetest ja suurtest pingutustest. aga kui midagi teed, ära mõtle tagajärgedele, vaid lase lihtsalt tulla. ära ole mõõdukas’
kummaline, et selles mingis veidras vegeteerimises, kus ma end sel talvel tunnen, on tegelikult päris palju liikumisi. ilma mingite pingutusteta. ei midagi kapitaalset, aga rohkem kui teinekord kusagile poole püüeldes.
tagajärgedele siiski olen püüdnud mõelda, aga ehk peaks tõesti end paaris kohas veel täiesti lõdvaks laskma ja vaatama, et mis tuleb? lööks ehk õhu veel klaarimaks..
ebameeldiv viivitus esikus on viinud selleni, et nüüd tuleb vist veidi rohkem tööd teha, kui algselt plaanis. sest kui esik on tühi, tekib korraga uus nägemus.
et ehk väikeremondis ühe mõnekümneeurose kapi pärast saab suurem töö. ajamahukam ka. aga mis teha, kui ruumikasutus on niimoodi mõistlikum.
ja selle viivituseärrituse kohta juhiti ka tähelepanu, et ju see oligi märk, et uued mõtted tuleksid. nii palju siis hea nägemisest – aga kui mõelda, siis just nii ongi.