kristalliseerunud olek on küll kuidagi. ühelt poolt väga ergas, teisalt tardunud.
ma endiselt püüan mitte pingutada, aga just, kui midagi teha, siis kogu hingega.
ideed ja mõtted, erinevad võimalused neid lahendada. minu hing on taga. õige natuke tähelepanu ning abi ja ma saan hakkama. aga päris kõike ei saa päris üksi tehtud, erinevatel põhjustel. st pole mõtet.
kõik laheneb.
lõpuks on ju kõik hästi, teadagi. või kui ei ole, siis pole lihtsalt lõpp.
rohkem ei ole hetkel suuskadele saanud. kuidagi külm tundub õues ja mu külmakaitsekreem ei ole veel kohal. natuke kardan näo pärast, nahk on nende ilmade + töö juures pidevalt töötava puhuriga niigi päris käest ära.
nädala algul oli laps tõbine, aga esimesel võimalusel kippus kooli tagasi.
ootan lõnga, et mütsi juurde sall kududa. post24 pole suutnud ligi 48 tunniga seda ära toimetada. oleksin ma sel hetkel teadnud nt tänaseid plaane ja et nii kaua läheb, poleks posti lasknud pannagi.
mingid asjad-toimetamised on ikka kuidagi ripakil. mingid asjad on määramatud.
aga ma endiselt ei pingutagi väga.
käisin hoopis jääluurel.
ega see pole kuigi normaalne, kui üle aastate (aastakümnete? ma ei ole kindel – mul on siiski tunne, et ma olen tänapäevased suusad ka ikka alla saanud, mitte ei ole kogemused ainult vene-aegsetest laudadest-klambritest) tekib korraga soov suusad alla saada.
‘keskeakriis vist,’ nagu ma ise täheldasin.
või siis mitte.
igatahes läks nii, et eile tulid mu juurde suusad ja saapad ja kepid ka. minu asi oli end riide panna ja välja ajada.
Stromkal muidugi ei ole mingeid spetsradu ega miskit, aga kohalikud harrastajad on klassikajutte sinna sisse sõitnud. nii et sai ukerdatud pisut. umbes pooltunni või nii.
selle aja peale sain aimu, et mul on olemas mõned lihased. ootamatu 😛
huvitaval kombel täna ei olegi kuigi hull.
ja selline tunne on, et peab ikka veel mõne korra proovima.
mitte, et ma mingi sportlane oleksin.
kui me seal mööda lund laudade ja keppidega liikusime, kihutas paar ratturit suure hooga mööda.
ja mõni üritas killustikuga kaetud kõnniteel uisku suusatada.
laps sai eile aasta vanemaks. veel on minust lühem, aga jalanumber on ammu suurem, kui mul ning ka häälemurdega on ühel pool. enamikest klassi poistest on peajagu pikem. tundub nii paar aastat vanem, kui tegelikult on. aga ikka minu väike poja 🙂
kokkajat minust eile ei olnud, õnneks toodi koju üks suur pitsa. sellega läks siis hästi.
üks rahaline valearvestus. üks muu rahaline asi. mingid muud ideed. minus on mingit sebijahinge, samas kõik sebimised ei sobi mitte.
üks ootamatu sõnum ja külastus.
eelmisel nädalal külma saanud alapõsk on juba enamvähem normis.
hajevil olemine. aga sobib teemasse, et hoidu eemale pingutustest.
kui õhtul hakkab pea valutama, minna varakult magama ja magada täiesti korralikult umbes 9 tundi, ärgata ikka peavaluga ning ka peale tabletti olla ebamääraselt uimane, siis vist on tegu tõvega? täiesti ebasobiv. peaks küüslaugukapsleid ja gripiteed sisse ajama ja veel magama?
õues sajab laia lund ning on hele ja see tundub hea. aga kas on täna mõistlik sinna väga ronida selle enesetundega..
saabunud talv on kuidagi energiat andnud. või siis päike. või silmaga nähtavalt pikenenud päevad. või siis ka mõned muud detailid. või kõik kokku.
esikuga on peaaegu et ühel pool. paar väikest asja veel, nt uksealune linoleumiriba ja mõni seinaliist. aga üldiselt oli kohati kilplasetöö. nt ei tulnud kohe selle peale, et uus linoleum on õhem ja tulekski üleni liimida. et ehk liistud olid juba paigas, kui ikkagi selgus, et tuleb ära võtta ja liim linoleumi alla mätserdada. no igatahes sai seegi tehtud. lamp sai ka teise seina ning üpris kenasti jäi, jalatsikapp on paigas. isegi teisele poole ust liikunud võtmenagi on üpris käepärane ja ei olegi väga automaatselt vanasst kohast võtmete otsimist.
aga ega mitte ainult remont ei ole neid päevi sisustanud.
laupäeva mahtus veel hobusepatsutamine ja viltimine. hobune oli selle vähem kui kuuga omale talvekarva kasvatanud ja nägi sellega kuidagi rääbakam välja, kui suvel 🙂
viltimine tekitas mõtte, et tuleb ikka ületeepoest omale ka materjalid ära osta ja kodus natuke nokkida.
imeline pühapäev viis jäävaatlusele. retkeke linnast välja. väga palju jääd ei olnudki, aga külma pole ju kaua olnud. tegelikult selle aja kohta isegi hea. veetaseme langus oli jää järgi ka vägagi näha, erinevates kohtades erinevalt.
päris huvitav oli seni peamiselt suvega seostunud kohta näha talvel. külm, lumine, jäine, aga ikkagi mingit oma head energiat täis.
muide, kui jälgida jääolusid, siis isegi selle paari päevaga peaks seal juba ohtramalt jääd olema.
tagasiteel ostsin allahindlusega mütsilõnga, iseendale. mul on mütsidega mingi error – mulle sobivad väga paljud, aga enamik mulle ei meeldi. ega nende isetehtutega pole ka alati parem. mingi aja kannan ja siis leian, et on tobe. teised, muide, ei leia.
aga ma nüüd koon siis ühte taas 🙂
kaamera jääb järjest kehvemaks ja kehvemaks, teagi, mis peale hakata. hübriidi jaoks raha eiteakust koguma?
ja mingi suusatamisemõte tiksub endiselt, peab kätte võtma.
vahelduseks hommikukohv kohvikus. mingi väike mugavus ja enesehellitamine võib ju ka olla.
‘sa ikka oskad igas asjas head näha,’ kui jutt läheb sellele, et elus pole midagi, mis oleks täiesti hea või täiesti halb. ja et lisaks on kõik suhteline. kaaslane toob näiteks tugevad narkotsid. subjektiivselt võttes saab keegi nendega rikkamaks (seega on kellelegi ju hea? :P), lisaks on narko tootmisesse kaasatud ilmselt mingi hulk inimesi, kelle jaoks see on töö kui selline.
kuigi, tõsiselt, narkots on üks asi, millesse ma ise ei suhtu kohe üldse mitte positiivselt. täitsa vastu olen.
‘hoia eemale ülejõukäivatest ülesannetest ja suurtest pingutustest. aga kui midagi teed, ära mõtle tagajärgedele, vaid lase lihtsalt tulla. ära ole mõõdukas’
kummaline, et selles mingis veidras vegeteerimises, kus ma end sel talvel tunnen, on tegelikult päris palju liikumisi. ilma mingite pingutusteta. ei midagi kapitaalset, aga rohkem kui teinekord kusagile poole püüeldes.
tagajärgedele siiski olen püüdnud mõelda, aga ehk peaks tõesti end paaris kohas veel täiesti lõdvaks laskma ja vaatama, et mis tuleb? lööks ehk õhu veel klaarimaks..
ebameeldiv viivitus esikus on viinud selleni, et nüüd tuleb vist veidi rohkem tööd teha, kui algselt plaanis. sest kui esik on tühi, tekib korraga uus nägemus.
et ehk väikeremondis ühe mõnekümneeurose kapi pärast saab suurem töö. ajamahukam ka. aga mis teha, kui ruumikasutus on niimoodi mõistlikum.
ja selle viivituseärrituse kohta juhiti ka tähelepanu, et ju see oligi märk, et uued mõtted tuleksid. nii palju siis hea nägemisest – aga kui mõelda, siis just nii ongi.
