Aasta: 2013
jokk
ja siis näen ma seda reklaami, et 100% koostisainetest on looduslikku päritolu ja jään mõtlema, kui palju mu ümber on üldse neid asju, mis ei ole looduslikku päritolu? kuna mul teadaolevalt ühtegi meteoriiditükki pole, siis pean tõdema, et kõik mu ümber on pärit Maalt ja on olnud algselt looduslik. isegi kõik sünteesitud asjad on sünteesitud millestki, mis on looduses olemas..
miskipärast tekivad seosed poliitikaga, eriti praeguse möllu valguses.
reedeõhtune pipar
piinlik lugu, mind nõuti reede õhtul praktiliselt jalgu trampides külla, ja mina ütlesin ära. kohe kaks korda ütlesin ära.
aga mitte liiga tihti ei öelda mulle, et:
H: tahan sind siia, kohe praegu!
H trambib jalgu
mina: peaasi, et ma su juurde tuleksin, eksole
H: just
H: ja peaasi, et otsekohe
no tegelikult see kõik ei ole päris nii, kuis näib 😛
ja samas ikkagi on ju ka.
ma pole midagi ise välja mõelnud.
ilus maa. oktoober.
on asju, mille otsustamisega ma ei taha üldse tegeleda, aga kuna seda ilmselgelt ei tee ka keegi teine, siis varem või hiljem pean ma selle ette võtma. aga seni teen köiekõndi edasi. ilma abistava tasakaaluteibata.
hea on, et hooti kaasneb sellega vabanev lendamistunne.
hea on ka, et igasugust tegemist jagub. vist. tooks mõni neist sisse ka.
ma ei saa aru, kas ma ei oska enam pilte töödelda või ongi kaameraga ikkagi ühel pool.
sügis on kuldne.
tänane link.
mõne lausega
mõned märksõnad nädalavahetusest on teater, Space Expo, spordipoed ja lõpuks rula lapsele, kassid, suurepärased sõbrad, veidi rulluiske, koristamine, pikk öö.. emotsioone igasuguseid, nii suurepäraseid kui neid, millele keskenduda ei taha, aga edaspidise mõttes siiski on vaja korraks endast läbi analüüsida. ja jõudmine selleni, et vahel ei piisa iseendas kindel olemisest. aga aeg annab arutust.
tõdemus: et tunda end hästi, peab vahel tundma ka halvasti. sest muidu ei tule see hea välja. oluline on, see hästiolemise tunne ikka ongi sees olemas alati ja selle leidmine-taastamine ei ole enam kuigi pikk ja vaevarikas protsess.
racing the clouds home
kus on pilvede kodu?
ometi nad ju lähevad kusagile..
õhtune
vahel polegi rohkem vaja, et tabada üks päeva õnnehetki.
oktoobrisse
õues paistab päike ja on peaaegu et soe ja see on hea. mis sellest, et ma suurema osa tänasest ikkagi siseruumides veedan. eilegi sai pikemalt õue siis, kui päike juba pilvede taha potsatas ja kusagil ümarate kivide juures oli täiesti tuul.
mis meenutas head tuulelohet, mida mul ei ole.
ja ilmselt niipea ei ole.
õhtune sadamakäik kuulus asja juurde. täna sain ma teada, et sadama ametlik nimi pole siiani Noblessneri, vaid Peetri. polnud nagu mõelnud sellele, samas Peetri sadam on ju täiesti tuttav nimi, kuid ma seostasin miskipärast seda pigem piirivalvesadamaga.
kana-avokaadosalat mahtus veel ka eilsesse.
ja see teadmine, et tõesti on asju, mida on 11-aastaselt raske otsustada-valida; aga mis teha, kui mina emana pole teemaga kursis ja ka ei oska; ning tulemuseks on ikkagi see, et tulemust ei ole ja ma pean ilmselt veel kuude kaupa seda kaalumist, et kas see, teine või kolmas, kuulama. ja mul ei ole võimalik seda teemad kusagile edasi ka delegeerida, lihtsalt saan veidi nõu küsida ja üritada suunata. kuigi see ka ei tundu sobivat.
ning kuigi on asju, mida ma ei tea ja milles ma olengi ootavalt ebakindel ja mu sees on endiselt üks hirmunud karvane loomake, on ometigi kusagil sealsamas üks kindel rahulik kulgemine.
tänane sadamavaatlus (ja tegelikult plaanisin ma algselt hoopis kassidest kirjutada):
juhuslikke kokkupuuteid
selliseid juhuslikke kokkupuuteid tuleb meil kõigil ette. mingi ootamatu situatsioon, olgu osalisteks tuttavad või mitte.
eile peale tööd poes kassasabas hakkas mu ees olev vanem meesterhavas kõigepealt uurima, et mis mul seal kassalindil on, et ta on niimoodi vahel mõnegi uue toote tuvastanud. no mul ei olnud seal midagi üllatavat, aga mingi lihatoote juurde jäi ta mõte pidama ning tahtis peale maksmist mu arvamust mingi asja kohta. et ehk küsimus oli säilivuses ning mis tema nüüd tegema peaks, kui kuupäev on hullult üle. ma soovitasin muidugi alustuseks paki avada ja nuusutada. no mida sa ikka soovitad? ilmselgelt ei tahtnud ta seda asja kohe prügikasti ära visata.
vastu sain igatahes sellised tänusõnad, nagu ma oleksin mingit kosmosenõu andnud 🙂 no tõesti.. mis spetsialistiks see mind ikka teeb nüüd?
päeval võttis minuga ühendust ammune tuttav, kellega sai kunagi ühes asutuses töötatud. selline väga tugeva energiaga (ja veidi heitlik) sõnum, mis samas teeb mind veidi murelikuks. me olime tõesti ainult kolleegid, peamiselt minu soovil.. aga viimase aja sündmuste valguses ütleb mu sabatunne, et ma pean selle suhtlusega nö madalat profiili hoidma. igaks juhuks. ma ei jaksa enam mingite jamadega tegeleda.
radiaatorid on soojad, mis on hea.