‘Kas Sa mängid võidule .. või kaotuse vältimisele?’, küsiti mult täna. ilmselgelt see küsija ei tunne mind.
sest mängida ei ole ju üldse mõtet, kui ei ole tillukestki lootust võidule. elementaarne ometi? ja mitte ainult minu puhul ju.. lisaks on kaotus ja võit nagunii üsna suhtelised, vahel rohkem, vahel vähem. nagu enamus asju siin elus (sünd ja surm on ühesed, ma lisaksin siia ka veel õnnetunde, aga tänapäeva inimestele nõuaks see liiga palju seletamist..). alati ei saa ja pole vaja niimoodi vastandada. sest no.. nagu öeldud, on see suuresti nagunii suhteline. jah, vahel on mõnigi võit või kaotus määratud mingite reeglite või normidega, aga – igas mängus on vähemalt kaks osapoolt ja tegelikult saavad mõlemad sellest midagi. ka see pool, mis pealtnäha (või reeglite järgi) kaotab.
muidugi, teisalt, kaotuse vältimine on minu juures ometi loomulik. isegi, kui vahel on tunne, et ma olen kaotanud. see hetk, kui libisemine algab ja ma üritan vastumäge klammerduda, selmet end lõdvaks lasta.
maandumise hetkeks olen ikkagi käppadel.
ABBA ‘The Winner Takes It All’ oleks siia liiga labane. üks kena tango sobib oluliselt paremini, sest teadagi, it takes two to tango, ning alla kahe ei saa rääkida ka kaotustest ja võitudest.
