reedesed mõttekillud

õhematele riietele orienteerumine toob aina uusi üllatusi. järjekordne jakk-mantel, mille sisse ma lihtsalt ära upun. no põrgut küll!
jajah, ma tean, et sellel teemal ei tohi hädaldada. aga ma pean neid riideid ju alles hoidma ka..

päevad täidavad end kuidagi iseenesest. 40h nädalas tööd käivate inimeste kõrval olen ma ikka hull äpu. ma ei tuleks toime noh. teisalt oleks siis mingeid muid kohustusi ilmselgelt vähem. no ka neid sissetoovaid. aga kuni töövestlused lõppevad sellega, et ma peaks panustama 40h, aga sissetulekud väga ei kasvaks, olgu nii nagu on. aeg on ka väärtus. isegi, kui ma kasutan seda mingi muu töö tegemiseks või ka niisama mittemillegi jaoks.
tegelikult plaanisin ma täna hommikul magada, aga eile õhtul üsna hilja selgus, et ups, koolitus..

suvesse koguneb juba ka mingeid mõtteid. tea, kas mõtleks suure toa remondile ka või? mõtlemine muidugi ei tee halba.

ehtepoest põgenesin kiirelt.
poesalatid on endiselt kohutavad.

expect-problems

kalapäev ratta ja sõpradega

kui ma Güllüoglusse T.-ga kohtuma jõudsin, oli nende päevasalat juba otsas. T. sõi ise ilmselt viimase portsu. ma siis pidin midagi lihasemat võtma. paar tassi kohvi läks ka sujuvalt ära. juttu jagus. T. ütles, et ma näen taas päris hea välja 😛 oma meelest olin ma täna üsna, selline, näotu.
tal oli uus telefon ja arvas, et sellega on mingeid probleeme. nojaa, selgus, et mingid asjad on ikka üsna automaagilised, mis tõstis tema tuju ka oluliselt. et ehk ei mingeid kardetud jamasid.

gyllog346

Rotermannis kaesime mingeid poode ja T. varustas end natuke. mina kiibitsesin niisama. sõbrannale andsin laenatud kassividina tagasi.
vahepeal nägime fotograafi, kellega ma juba hommikul kohtusin ja osa maad koos kulgesin. siis, enne tööd, ei viitsinud ta fotokat välja võtta, aga õhtul tegi pildi ära. mina punaste kontsakingade, punase koti ja punase kleidiga, mustvalge mantel üll ja valge kiiver peas oma musta rattaga. igatahes 🙂
tipptunnil kulgesin vaiksel kodu poole, kalamaja algusest sain küll kiiremini üle kui inimesed autodes.

hoian pöialt, et üks kass nüüd uue kodu leiaks.

kuninga sünnipäeval

koolivaheajal, kui me pidime selle kruiisi ära tegema, jäi laps haigeks. edasilükkamisega oli ka mingi jama, esimene töötaja ajas kuupäevad ja asjad sassi, nii et mitu helistamist oli, enne, kui korda saime. kuupäev sai ka üsna huupi pandud, et lapsel ainult üks koolipäev sisse jääks.

kui läksime lossi ja seal asuvaid muuseume külastama, selgus, et Rootsi kuningal on sünnipäev ja seega tavapäraste vahtkonnavahetuse asemel suurem show. me seal küll ei passinud (nagunii poleks masside tõttu midagi näinud ka; me kusagil seal seisime, aga siis hakkasid mingid pensionärid meid lihtsalt jõuga eest ära lükkama..), aga õnnesoovid said ikkagi hiljem kirja pandud. nimelt Hall of State‘s olid kenasti paberid laudadel ja inimesed said kirjutada sinna.
tegelikult me ratsaorkestrit ja -sõdureid nägime isegi paremini, kui seal lossi ees oleks võimalik olnud. lihtsalt olime õigel ajal õiges kohas kogemata.
aga muidu oli selline tavaline ühepäevakas, kus suurt midagi ei jõua. jalutasime niisama ja külastasime paari poodi. laps valis omale HM-ist helesinised püksid ja mingi tagi ka. mina ostsin juustu.

õhtul laevas Piano Bar’is oli peaaegu et täitsa hea olla.

stock322

Kuritegu / Forbrydelsen

ma lihtsalt pean ära mainima, et see on kohutavalt hea Taani sari. jälgimist nõuab küll. mõni asi on võib-olla üle forsseeritud. hästi erinevad tahud on koos, poliitikani välja. võimumängud, suhted väga erinevatel tasanditel, auahnus jnejne.
Võimu kants‘ oli ka huvitav, isegi mulle, kes ma poliitikast väga ei tea ja oma nina sinna ei topi.

udu tõuseb

strom314

sõitsime külma halli udu ja soojendava päikese vahel. algul esimene, siis teine ja siis mere lähistel uuesti esimene. aga lõpuks hakkas ka rannas udu tõusma.
suvalaks moblaga, sõidu pealt.

odavjalatsid ja isud

oeh, talvel soetatud hetkel just kandmiseks head jalatsid osutusid sellisteks, et kui kuskile tervama vastu lähevad (kasvõi riivad ühe jala kontsaga teist jalga), siis on see pealmine kiht kohe maas ja alt mingi valge tekstiil turritab vastu. odav kunstnahk noh. õnneks pärit second-hand-ist ja sealt olid tutikad. aga ikkagi. et millist sodi toodetakse. pluss et nats kahju ka, päris kingailma veel ei ole ja pika säärega saapaid ka enam ei tahaks kanda. ning madala säärega on mul sellised laia säärega, mis mulle hetkel seelikuga ei meeldi. nende hulgas ka need, mis ei peaks olema laiad.
kuigi täna oleks võinud ikka korralikud saapad panna. brr!

ja mul on viimase nädala või natuke pikema aja jooksul täiesti kohutav kohupiimataskute isu. justnimelt nende, korp või muu kohupiimapirukas ei päde. olen selle aja jooksul juba kolm kohupiimataskut ära söönud, see on umbes mu kolme kuu pirukaliste norm..

pilt on kontekstivaba. me sõitsime sellest autost paremalt mööda.

hurghveok081

vihma ja katkiste jalanõude päeva muusikat:

tähelepanek

mul kipuvad olema kahte tüüpi päevad: ühed, mis veerevad suurt midagi tegemata (või ainult hädapäraseid asju nokkides) õhtusse ära ning teised, mil on vaevu aega vahepeal hinge tõmmata.
kui viimane nädalavahetus oli esimest tüüpi, siis see nädal on teist tüüpi.
või olen ma lihtsalt nõrk.

eile oli taas korra teemaks, et ma ei oska oma teenete-abi eest raha kasseerida. novot jah, ei oska jah. ja mulle polegi see üldiselt probleem. kui, siis ainult vahel poes.

tegelikult peaksin ma juba teel olema..

Broken / Murtud

eile siis käisin vaatasin ‘Broken‘-i ka ära.
kinno minnes, nagu arvata, oligi Vabakal parajasti Termika etteaste. kohutav. kuigi ma miskipärast nii arvasin.
aga kinos õnneks ei olnud sellest mitte midagi. oli poolteist tundi head filmi. mõni koht võis ju vähem meeldida (nt mulle ei istunud see, kuidas lõpus Skunk otsustas, mis suunas ta läheb, no ja mõni asi veel), aga üldiselt oli suurepärane. jah, mulle meeldib see, et ei nämmutata kõike peensusteni ära, vaid on asju, mille pead ise ära tabama – ja ometi on need ka sisse mängitud. mitte lihtsalt nii otse.
ja juba teine film juttis, kus hulluksminemise kontekstis on juttu tundest, nagu oleks mürgipilve sisse sattunud. mitte, et see midagi tähendaks iseenesest, aga lihtsalt, nagu see film isegi näitas, et elu on juhuste rada, on seegi üks juhus.

kevadine kiirvaade riidekappi

täiesti ebameeldiv on järjest avastada, kuidas riided on suured. jah, ma tean, et nii ei ole popp öelda, tavaliselt naistel ongi see soov ju, et riided jääksid suureks. aga no kui ma olen just ca aasta tagasi visanud veel viimased pisemad asjad (mis nüüd ilmselt ei oleks pisemad) välja ja kenasti taaskasutuse abil kena garderoobi kokku saanud, siis ikka häirib küll. no näiteks see seelik, mille ma ostsin eelmisel aastal oma sünnipäeva paiku, see õnneks veel püsib üleval, aga mitte seal, kus ta peaks. mantel, mis vahepeal selga ei läinud, aga miskipärast alles on, on paras ja paari aasta tagune lemmikmantel lotendab seljas. paneks selle pisema alla ja teise peale või?
ja ma tõesti ei taha jälle asju eest ära visata ja uusi soetada puhtalt suuruse järgi, sest siis nagunii jäävad need varsti – väikeseks.
teadagi.
kusjuures kaalunumber ikkagi on püsinud viimased kuud.

nojah, ja siis lapse asjad. tema puhul riietega ei olegi nii hull, midagi kuskilt ikka saab (kuigi meeste S kipub siiski lai olema). ca 10cm veel ja ongi minu pikkune. hullumaja on jalanõudega. sügisel ostetud tänavakingad pigistavad.. et ehk ma pean jälle hakkama vanadest jalanõudest lahti saama. mul on eelmise hooaja omadki veel alles, sest ma ei suuda tegeleda (kohutav, terve hulk inimesi tegeleb päevast päeva netis asjade müügiga, mina ei suuda). ja mingi hulk on selliseid, mida ma ei raatsi päris niisama ka ära anda. kuigi kange ahvatlus on, kui mõelda kogu sellele müügisebimisele.
ma ikka loodan, et ta jalg varsti kasvab täis, kuigi mine tea, millisesse sugulasse ta sellega on. minu ja tema isa järgi arvestades enam väga palju arenguruumi ei tohiks olla.
vähemalt minu jalg ei muutu, isegi laiusesse pole kuidagi kasvanud (ning saabaste sääred kipuvad ikka laiad olema). oma jalanõudest ma parem ei räägi..