oktoobrisse

õues paistab päike ja on peaaegu et soe ja see on hea. mis sellest, et ma suurema osa tänasest ikkagi siseruumides veedan. eilegi sai pikemalt õue siis, kui päike juba pilvede taha potsatas ja kusagil ümarate kivide juures oli täiesti tuul.
mis meenutas head tuulelohet, mida mul ei ole.
ja ilmselt niipea ei ole.

õhtune sadamakäik kuulus asja juurde. täna sain ma teada, et sadama ametlik nimi pole siiani Noblessneri, vaid Peetri. polnud nagu mõelnud sellele, samas Peetri sadam on ju täiesti tuttav nimi, kuid ma seostasin miskipärast seda pigem piirivalvesadamaga.
kana-avokaadosalat mahtus veel ka eilsesse.

ja see teadmine, et tõesti on asju, mida on 11-aastaselt raske otsustada-valida; aga mis teha, kui mina emana pole teemaga kursis ja ka ei oska; ning tulemuseks on ikkagi see, et tulemust ei ole ja ma pean ilmselt veel kuude kaupa seda kaalumist, et kas see, teine või kolmas, kuulama. ja mul ei ole võimalik seda teemad kusagile edasi ka delegeerida, lihtsalt saan veidi nõu küsida ja üritada suunata. kuigi see ka ei tundu sobivat.

ning kuigi on asju, mida ma ei tea ja milles ma olengi ootavalt ebakindel ja mu sees on endiselt üks hirmunud karvane loomake, on ometigi kusagil sealsamas üks kindel rahulik kulgemine.

tänane sadamavaatlus (ja tegelikult plaanisin ma algselt hoopis kassidest kirjutada):
vanasadam433

tsitaat

blogimine on selline naljakas asi, et mida vähem kirjutad, seda vähem on ka midagi öelda.

.. ütleb Annushka ja tegelikult vist võtab see ka kokku selle, mis siingi blogis toimub viimasel ajal.
ärge laske end petta sellest, et see on täna juba teine sissekanne.

juhuslikke kokkupuuteid

selliseid juhuslikke kokkupuuteid tuleb meil kõigil ette. mingi ootamatu situatsioon, olgu osalisteks tuttavad või mitte.

eile peale tööd poes kassasabas hakkas mu ees olev vanem meesterhavas kõigepealt uurima, et mis mul seal kassalindil on, et ta on niimoodi vahel mõnegi uue toote tuvastanud. no mul ei olnud seal midagi üllatavat, aga mingi lihatoote juurde jäi ta mõte pidama ning tahtis peale maksmist mu arvamust mingi asja kohta. et ehk küsimus oli säilivuses ning mis tema nüüd tegema peaks, kui kuupäev on hullult üle. ma soovitasin muidugi alustuseks paki avada ja nuusutada. no mida sa ikka soovitad? ilmselgelt ei tahtnud ta seda asja kohe prügikasti ära visata.
vastu sain igatahes sellised tänusõnad, nagu ma oleksin mingit kosmosenõu andnud 🙂 no tõesti.. mis spetsialistiks see mind ikka teeb nüüd?

päeval võttis minuga ühendust ammune tuttav, kellega sai kunagi ühes asutuses töötatud. selline väga tugeva energiaga (ja veidi heitlik) sõnum, mis samas teeb mind veidi murelikuks. me olime tõesti ainult kolleegid, peamiselt minu soovil.. aga viimase aja sündmuste valguses ütleb mu sabatunne, et ma pean selle suhtlusega nö madalat profiili hoidma. igaks juhuks. ma ei jaksa enam mingite jamadega tegeleda.

radiaatorid on soojad, mis on hea.