ma saan muidugi aru, et kui on ülimalt palju positiivset, siis peab vahepeal olema ka kontrasti. natukenegi.
ja ikkagi see häirib mind. et mismõttes on mingid kriipivad nurgakesed mu rahulolumullis?
hea on tõdeda, et kuigi ma suudan sellistes olukordades käituda endiselt suhteliselt ebaratsionaalselt, on see kõik siiski kordades parem kui kunagi aastaid tagasi. kuigi arenguruumi on veel ka. mis on omamoodi hea – inimesel peab ikka olema, kuhu areneda.
ja ma tean muidugi ka seda, et mingid nurgakesed peavadki jääma. sest muidu olen ma surnud.
ning kuigi ma üldiselt ei loe selliseid saite, nagu Alkeemik, jäi see link ikkagi silma ja viskasin pilgu peale ning jah, üsna mitme punktiga olen kohe päris nõus. lisaks andis see lugemine just tänaseks vajaliku tõuke.
