peale eelmist nädalavahetust küsiti mult, kus ma reisil olen käinud. silmas peeti lõunamaiseid sihtkohti.
seekord saab vist jälle küsida.
huuled on saanud tuult ja päikest ja annavad tunda.
ja pikapeale hakkab suvelõpp kohale jõudma. aeg ka, nädalake ongi veel jäänud.
miskipärast liiguvad pühapäeva hommikul peas mõtted, selmet hallolusel puhata lasta. järgmise suve ja minusse otseselt mittepuutuvatel teemadel. sest ma tegelikult ei tea, kus tasandil ma olen mingites asjades. ning nii tuleb nende mõtete vahele halle varje, et no milleks ma küll..
aga garantiisid ei ole kunagi, nagunii.
‘mitu õnnelikku hetke sul sel nädalavahetusel oli?’
