see oli kusagil üsna juuni algul, kui käisin sõbranna juures maal muru niitmas. kogu aeg oli jutuks, et lähen veel, aga ei mänginudki meil rohkem välja kui alles täna.
muidugi ma juurdlesin, kas sellise poolpiduse tervisega on mõistlik – aga no sellist kena hilissuvist päeva linnas toas maha passida oleks veel hullem.
tänane kujunes küll lühemaks päevaks kui juunis, aga ikkagi asja ette. nii sõbrannale kui mulle. mitte, et ma kogu selle pealtnäha rahuliku lükkamise juures seesmiselt väga rahulik oleksin olnud.
ning nagu ma välja mõtlesin: nüüd on vaja käia veel teise sõbranna juures ratsutamas ära ja siis korra veel Pakril ja siis saabki suve lõpetatud, peegelpildis algusega. sest metsapanek oli ilmselgelt veel kevad ja umbes Pakrist algas suvi.
korralikuks tähevaatluseks peab ikka linnast kaugemale sõitma kui eile.