.. ehk siis kella seitsmese ärkamise kuud on käes. ja ma ei üritagi muljet jätta, et see mulle meeldiks. jah, ma tean, see on minu suhtumise küsimus – aga parim, mis ma teha suudan, on seda võtta lihtsalt tuima kohustusena. kõike ja kõiki ei peagi alati ilusaks mõtlema ometigi?
nagu mitte ka seda, et laps aeti kooli pühapäeva hommikul. jaa, 1. september ja puha, aga no vabandust, see rikkus muuhulgas ka minu nädalavahe ära (ma jätan siinkohal selle tõve muidugi julmalt välja). ja no ma ei pea ennast eelkõige emaks ja siis inimeseks, vaid vastupidi.
igatahes, siinkohal, seoses ikka selle hommikuse ärkamise teemaga, üks Ave Alavainu sutsakas (ja rõhud pange ise paika, ridade asetuses pole ka kindel, sest peale ühekordset lugemist Kärdla kohvikus jäi see mulle lihtsalt pähe):
igal õhtul
pool kaksteist
lasen enda maha
