eile sain päris kenasti itsitada ühe pick-up line üle. okei, see oli küll isegi vestluse kanti kalduv, aga ikkagi.
nimelt eilsel kirbukal oli mul muuhulgas kaasas üks vanaaegne lapsevanker. üpris õhtul läheneb tuttav meesterahvas, õlu peos. inimene, keda ma tean nii aastat 15 või natuke kauem, kellega pole aastaid aktiivselt suhelnud, kellega pole kunagi isegi mingit tõmmet olnud (no vähemalt ma ei tea, et oleks).
ajame juttu ja vaatab vankri suunas ja kommenteerib midagi, ma pakun naljaga pooleks, et osta ära. tüüp teatab, et tal ei ole küll vaja, aga no et kui midagi sinna sisse ka saab, siis võiks ju mõelda. pakun mingit pehmikut, neid on seal mitmeid, aga eiei, et ikka sihtotstarbelist sisu on vaja. ma kehitan õlgu, aga no et leia siis keegi ja tekitage. selle peale saan vastuseks, et no ta on valmis ootama jah, aga ta arvas, et see on ehk kuidagi komplektis, et ma aitan kaasa 😛
pahvatasin naerma ja pidin tunnistama, et selline ärasebimine on küll päris normaalne.
aga no igatahes jäi see kaup meil katki 😛