eileöine kuu oli üks paras juust. kapis ongi juustuga kehvasti.
hooti on mingi rahulolematus, nagu ma oleksin valel ajal vales kohas. tegelikult ei ole ju, kõik on õige. dämmit. miks siis ikkagi.. ?
kui tavaliselt seisab Rannavärava mäe ja Põhja pst vahel üks valge Defekas, siis täna oli kaks. õrritajad sellised.
vahin siin selle asjahunniku otsas ja mõtlen, et mille paganaga ma end jälle sidunud olen. no nagu tavaliselt, kui midagi ette võtta. aga ma tean, et lõpuks on lisaks väsimusele ka sügav rahulolu.
