neljapäeval käisin Sõpruses esilinastusel. mingi hetk päeval oli küll tunne, et mitte kuidagi ei viitsi minna ja lähen mõni teine päev, aga siis näitas saatus sõrmega, et pean ikka minema.
niisiis, Lumivalgeke. nagu keegi eile teatas, et sellest on hiljuti kaks filmi tehtud, üks Julia Robertsiga, et kumb see nüüd oli. selgus, et mitte kumbki. ma ei tea neist kahest küll midagi.
igatahes on hispaanlased lähenenud teemale (ülla-ülla!) väga hispaanialiku nurga alt. kummalisel kombel on paralleele originaaliga siiski rohkem, kui esialgu tundub. kuigi üldiselt oleks kasulik sellele päris-loole mitte väga sügavalt mõelda.
sest see film on lihtsalt muinasjutust laias kaares üle.
ega mul oli ka kahtlusi, et mustvalge ja tummfilm, et mingi friigivärk, kahtlane-kahtlane. olen ennegi nö ämbrisse astunud selliste asjadega. no et kiidetakse ja puha ja siis ma ei saa väga aru, milles point. selle filmi puhul asun aga kiitjate ridadesse.
filmist endast ei räägigi enam muud, kui see on lugu armastus(t)est ja vihkamis(t)est. ning soovitan vaatamas ära käia.