peaks ikka reisist ka natuke rääkima, enne kui enam kohe üldse ajakohane ei ole. lihtsalt, noh, praegused olud ei ole kuidagi loovkirjutamist soosinud. aga olgu, üritame.
tähendab, see reis tuli üsna ootamatult, kohati väga sobival ja samas üldse mitte sobival ajahetkel, aga kuna minu rahaline panus sinna reisi pidi jääma suhteliselt sümboolseks, siis kasutasin võimaluse ikkagi ära.
eeltööd ma natuke üritasin teha, aga tundus, et üsna tagajärjetult. tuttavatelt oleks vist rohkem inffi saanud, aga sellekohast eeltööd tegin ma veel vähem. olgu, jah, I.-ga, kes seal kohapeal parajasti resideerus, suhtlesin küll mõnevõrra ja tema oligi mulle kõige rohkem abiks.
aga eeltöö juurde tagasi, ärakäinuna ma saan aru küll, miks see väga vilja ei kandnud – sest tegelikult ma leidsingi üles umbes kõik, mida seal teha saab ja nii ongi. et ehk, eriti meie hotelli asukohta arvestades, kui sa ei taha just tõesti päevad läbi päikeses praadida ja/või kohutavast entertainment-programmist, mis kuulub vist iga sealse hotelli päevakavva, osa võtta, siis polegi seal vähese eelarvega mitte midagi teha. eriti, kui seltskonnas pole teisi, kes väga tahaks midagi teha.
et ehk kui ma oleksin sinna täislaksu eest sõitnud (no mis ei oleks kuidagi võimalik olnud, sest.. pole täislaksu võta kusagilt ja praegugi läks kogukulu tegelikult üle mu võimaluste), siis ma vist nutaksin siiamaani. kuigi siis ma ilmselgelt oleksin ikka täpsemalt kurssi viinud ja keskusele lähemal oleva majutuse valinud. mitte, et keskuses väga tore oleks, aga veidi rohkem võimalusi ikka.
nüüd lihtsalt maksin hulga pappi, et saada selliseid turistiekskursioone.
algselt oli I.-ga juttu väikesest ringiliikumisest omal käel, seljakotid ja värk, ta tunneb teemat ja olukorda, aga just, olukord kujunes selliseks, et päev enne me väljasõitu sain teada, et turvalisuse huvides jätame hetkel selle retke ära. oh.. mul oli isegi missiooniseljakott juba kodus ootel.
novot, ja kuna hotellist linna oli jupp maad, taksoga omajagu raha ja millegi muuga ma poleks julgenud minna (olgu, hotelli mingi transferbuss oli odavam, aga see käis konkreetselt ühe korra päevas määratud ajal), siis mul oli esimese päeva õhtuks küll tunne, et ma suren igavusse ära.
sest jättes kõrvale selle, et mu nahk ei kannata väga päikest, pole ma selline bassu-ääres lebaja tüüp ka kohe üldse mitte. isegi raamatuga pidasin umbes kolm tundi vastu ja leian, et see oli väga vinge saavutus (spf50 oli peal muidugi). siis taandusin tuppa..
aga olgu, ma ütlen taas, see pole puhtalt koha viga, vaid ilmselgelt minu halb ettevalmistus. kuigi.. nii ja naa.
hotell, nagu öeldud, ei olnud üldse nagu linnas, ikka päris jupp maad väljas. basseinid, hommikul 10st õhtul ca 17ni pidev möla ja tümakas kõlaritest, kõik-hinnas rootsi laud, kust süüa valida ikkagi kuidagi vähe. alkohol oli ka kõik hinnas. veinid olid pehmelt öeldes pahad, rumm, tekiila ja brändi olid ilmselgelt ühest anumast päris, ainult erinev hulk suhkrut, hapet ja värvainet lisatud 😛 õlu tunnistati enam-vähem joodavaks. kohv ei olnud ka teisel päeval enam nii jube kui esimesel. harjumuse asi. ma kahtlustan, et isegi koola segati kohapeal pulbrist või siirupist valmis, nagu mahlad kontsentraadist.
no ja teenusemüüjad, esimesel päeval oli ikka päris lootusetu, pidevalt keegi tuleb ja üritab sulle midagi pähe määrida. samas oli me seltskond nii ignorantne, et üsna varsti põrutati meist vabalt mööda. hea nägudemälu, mis seal ikka aina pakkuda, kui silmnähavalt ja tuimalt keegi vedu ei võta ja mingitel hetkedel isegi ei vaevu vastama.
igatahes oli see päevane sõit kõrbesse ja beduiinikülla (no turistikas, muidugi) päris hea vaheldus ja nö pääsemine. eestikeelse grupiga, mis oli tore.
programm selline tavaline. miraaži nägime, oli selline hea ilm (reisi lõpupoole kiskus nt õhuniiskuse hullult üles), elamuse jättis mööda tulikuuma liiva mäest allajooksmine. no ei ole võimalik ette kujutada, et tõesti ei saagi seisma jääda, sest muidu jalatallad kõrbevad umbes ära. autojuht tegi muidugi mingeid väikeseid hüppekaid ja mida rohkem naised kiljusid, seda rõõmsam oli. kaamelisõidutiir oli imelühike ja see oli ka koht, kus umbes enne kaamelilt allatulemist juba oli käsi pikalt väljas, et ‘money-money’ – üldiselt oli see ekskurss selles mõttes normaalne, et mingit hullu papipommimist muidu ei olnud.
õhtune toit oli küll hea. võrreldes kõik-hinnas hotelli üsna maitsetu (ja lõpupäevadel kahaneva valikuga) toiduga oli igal asjal oma maitse, tunda oli ürte ja maitseaineid.
see oli ühtlasi see päev, kui osa meie pundist linna peal käis – aga no mu ekskursioon lõppes ka hilja, nii et jäi ära.
pärast pesin tükk aega liivasodi peast välja.
teine retk oli merele, kuhu siis veel.
sest vot Hurghada ongi tegelikult selline sisuliselt viimase paarikümne aasta jooksul kõrbe ja mere kokkupuutepunkti tekitatud asula. kasvab kohutava kiirusega, joogiveest osa tuleb juba torudega Niilusest, mitte kõike ei puhastata mereveest, kogu taimestik tuleb samuti Luxorist suurte puudena. sest seal kohapeal lihtsalt ei ole mulda ja pole võimalik kasvatada väga midagi. on kivikõrb ja üsna ilus (kuigi nüüdseks ilmselgelt turistide poolt ära lägastatud) meri. ja selline üsna kaootiline, kohati räpane ning üpriski pealetükkiv linn.
ja nn Paradiisisaar, heh, mis on samasugune kõrbetükike keset merd, kuhu siis turiste laevaga viiakse, kus saab natuke snorgeldamist proovida nii, et jalad põhja ulatuvad ja kus on mingi baar ka.
nojah, vähemalt oli laeval instruktor, kes rääkis kõige arusaadavamat inglise keelt, mida ma Hurghadas kuulsin ning kes oli ka meeldivalt (ja mitte pealetükkivalt) abivalmis. ja kui mul seal rannas oli tunne, et ma eelistan ujumisprille ja niisama hingamist, siis kui päris asjaks merel läks (vest korralikult seljas ikka), tulin ma ikka maski ja toruga ka toime. no nii enamvähem. ja kuigi me midagi rabavat ei näinud (ma ütlen, pilsivesi jms laeva sodi lastakse ju samasse merre seal), oli siiski päris tore.
ja vot just siis teatas I., et ta on ka taas linnas (ta ise käis ühel teisel retkel siiski ära), nii et sadamast kimasin taksoga linna ja veetsin mõne tunni Sakkalas ja veidi aega ka El Daharis.
jama oli, et mul oli see viirus seal ju ka kaasas ning peale seda merelkäiku oli väsimus ka, nii et ma jaksasin natuke vähem ringi kaeda, kui ehk oleks võinud. aga teisalt kohalike kaupmeeste pealetükkivus tüütas selle lühikese ajagagi ära. ometi olin koos inimesega, kellest kohalikud juba teavad, et ta toimetab talvidi Hurghadas ning kellele omale enam väga midagi ei pakuta.
nojah, igatahes, paar ostu fikseeritud hinnaga poest, natuke jalutamist, sõit kohaliku nn marsaga ühest linnaosast teise, suhteline pettumus turul. lihaosa oleks ehk isegi olnud põnev, aga hakati juba sulgema.
ja siis pandi mind lähilinna sõitva liinibussikese peale, mis meie hotellist ka mööda põrutab. I. suhtles ise juhiga, bussis olevad mehed aitasid juhil hotelli ära tuvastada ja mind lasti ette juhi kõrvale istuma. isegi pileti sain ja puha. ning püüdsin relax-olekut hoida, olles ainus (valge) naine mehi täis õhtuses bussis. lõppes see kenaist, lausa nii, et keegi tahtis 100m enne meie hotelli peale tulla ning kui ma hakkasin maha ronima, siis bussijuht püüdis selgeks teha, et ta sõidab kohe selle 100m edasi ja mingu ma siis. ma arvasin, et tühja ka. kuigi ega need peatused tal kaua aega ei võtnud, uks oli kogu aeg lahti 😛
linnaekskursioon, jälle turistikas, oli peaaegu et tore. ma saan aru, et ega seal ei ole väga palju, mida vaadata. käisime mošees kenasti, nappi ajalugu kuulsime, maiustustepood oli täitsa okei. aga see õli-lõhnapood ei olnud okei. tund aega ajupesu-reklaami, võeh. turud ja äritänav. kus ma niisama jalutasin keset laia bulvarit ja mingi tüüp ikka üritas mind oma poodi sisse tõmmata. algul oli kena jutt, aga kui ma poe uksest 5m kaugusel ütlesin, et ma poodi sisse ei tule (üksi ei ole väga mõistlik), siis hakkas koguni naaberpoodnik ka õiendama. jalutasin rahulikult eemale, õnneks suur ja turiste täis tänav. aga pelutav oli ikka.
Anna karm arvamus on nt siin ja ma olen laias laastus nõus. kuigi kui õnnestuks mingi selline retk teha, nagu plaanis oli, siis ilmselgelt võiks küll veel minna. või kui on raha puuga seljas ja saab veel rohkem ekskursse võtta. kuigi need turistikad, no on nagu on.
et ehk nagu arvatud, selline ainult-lebotamispuhkus ei ole mulle vastuvõetav.
üldse oli päris armas see, kuidas I. hiljem ütles, et tema pärast jäi mu reis nats nigelaks, et tal ei olnud aega mu jaoks. tore lohutus 🙂 minul ei ole talle küll midagi ette heita. ja hea on muidugi see, et me pole I.-ga, no ma ei tea, oma 10a eestis trehvanud, vist, aga kihuta mõni tuhat km eemale ja siis kohtudki 😛
tegelikult oli see päikeselaks hea. ja eemalolek ka. ja vesi. mitte, et ma oleksin hullult energiat saanud, aga ma kuidagi jaksan natuke rohkem olla.
