mingitel hetkedel kisub ikka jube uimaseks ära. kuidagi isemoodi, nagu kahestuks ja mõlemad pooled oleksid mingi kummalise udu sees. ma ei oska seda isegi kirjeldada nii, et ma päris hullumeelsena ei paista. peamiselt on see pärastlõunati. ikka see neetud viirus. ma ei taha enam.
küpseid avokaadosid meie kaubandusvõrgust leida on umbes sama kui lotoga peavõit saada.
jalgratastega on sama nagu tehnikaga: ma ei julge kelleltki nõu küsida, sest siis ma saan kohe aru, et kui ma ei taha mingit jubedat pappi magama panna, siis midagi mõistlikku ei saagi. nagu küsimus oleks tahtmises..
ja kaua ma endaga õieti nüüd tülis plaanin olla, ah? tegelikult ei taha ju üldse, aga ikka olen ja ei saa üle. kohutav.
