tegelikult saab selle vaatamisest juba kuu aega täis, erinevatel põhjustel pole ma jõudnud-suutnud sellest kirjutada.
niisiis, Rakvere teater, monoetendus. tõesti, kolikambris. või noh, koli seal ei olnud, aga kuskile mööda koridore meid seal väikeses majas viidi.
muidugi ei jõua selle ajaga raamatu kõikidesse nüanssidesse. et ehk etendus jäi peamiselt ikkagi intelligentsuse juurde, emotsionaalse arengu keedkäike näidendisse ei oluliselt ei jõudnud. õige pisut võis midagi aimata. samas olid olemas need nüansid, kui Charlie korraga pettus, et teda opereerinud teadlased polegi nii targad, kui ta arvas (mingil hetkel ta ju oligi neist üle) – ja arusaamatus, kui ta korraga enam oma kirjutatud jutust aru ei saanud.
hea oli see, et kuigi tegu oli monokaga ja suhteliselt pikaga (2 vaatust), püsis pinge kenasti üleval. et ehk ei hakanud igav või midagi, lugu haaras kaasa. tõus ja langus. teadmine, tõdemus, paratamatus.
täiesti tasus sõita.
ja endiselt, see oli üldse üks suurepärane väljasõit. pikemad tagajärjed kõrvale lükates.
