aknast paistab jupike mu pluusivärvi sinist taevast.
Aasta: 2012
öösse kadunud õhtu
öösel, mingil hetkel tuntavalt peale südaööd, istusin ma ühes kaasaegses kultuurimekas nahkdiivanil, ümber mürtsus üldse-mitte-diskomuusika, käes luuleraamat alkoholist (mida ma hakkasin lugema tagantpoolt), ees suur tops mulliveega.
tänapäeva kultuurimekad, teadagi, on kahte sorti. kas uhked moodsad ehitised või vanad tehasehooned, hädapärast puhtaks nühitud, värv laiguline ja õhk natuke läppunud. see oli viimast sorti ehitis.
ja ometi tundsin ma seal end oma pikas liibuvas pitskleidis ja kontsasaabastes täiesti sobivalt ja hästi, kogu maailm oli mu käes ning aeg seisis.
üks neid hetki, mida kog/un/eb harva.
***
kui see kutse tuli, sügasin ma tükk aega pead, et mida nüüd siis teha. olukord aga kujunes ettenägematult nii, et sain vastata, et jah, osalen, mina +1. sest no üksi, ma ei tea, ma küll tunnen mitmeid, aga ikkagi väga kaudselt..
positiivne oli see, et see kõik ei alanud kell 22 või 23, vaid täiesti mõistuspärasel kellaajal. eks see otsustas ka midagi. ning, ma ei pidanud tingimata ise kusagile minema, et haakuda. lihtsalt helistati, et jou, kuule, me oleme nüüd kohal, mispeale saapad jalga, mantel selga ja vaja minna vaid mõned sammud bussini.
nojaa, nagu filmis, ütleks.
lahkelt pakuti veel viimaseid suupisteid ja olemasolevast joogist sai ise valida.
edasi, teisi peale haarama.
***
seal söögikohas ma ei olnud varem käinud.
no logistiline error lihtsalt ning pole vajadust ka.
aga korra juba seal, ei olnud küll mingit soovi lahkuda. seda enam, et süüa oli ohtralt. ning see kana-mandariini-viinamarjasalat.. oh..
grupipildist hiilisin ma osavalt eemale. isegi ei tea, miks.
bussi tagasi minnes võtsin ühe kaasapandud toidukarbikese oma kätte. et enam ei juhtuks nii, nagu enne, kus suurim laud oli toidust üsna lage.
***
karu pildiga viin, nimega Puškin, jääfiltreeritud, nagu ütleb info sildil. eiei, mina seda ei joonud.
istusin kõrvuti I.-ga, kes oli seda igatahes juba tarbinud, kohe sealsamas on ka A. mingil arusaamatul (aga kas peab kõigest aru saama?) põhjusel läheb arutelu sellele, et mis on siis jääfiltreeritud ja mida see annab.
‘jää sulab ja lahjendab viina ära’
no tõesti, joogi kanguseks on number 37, mitte harjumustpäraselt nähtav 40.
sellele järeldusele jõuame ka, et see filtreerimine ei jäta seda viina loomulikult külmaks 😛 soe oli, noh.
edasi kisub jutt sümboolikasse.
‘karu, karu sümboliseerib sellist teatavat tugevust, kindlust, jõulisust’
‘ühtlasi viitab Venemaale’
‘.. kui just mitte Ruhnule..’
‘ja see nimi, Puškin, no see näitab ju kultuursust..’
‘mhmh, intelligentsi ikka, veidi romantikat..’
selle viinaga on siis niimoodi 😛
***
mul ei olnud aimugi, et keset ööd on Tallinnas mingi ööelu ka.
ometi on ööklubisse sissesaamine füüsiliselt raske. piletid on meil olemas, võiks ju lihtsalt minna, aga ei mahu. eriti nõme on see, et seal garderoobi juures pole ka õieti ruumi. oeh.
vaatan ringi nagu kuult tulnud ja põgenen veidi kinnisematesse tagaruumidesse, kus on meile kohad reserveeritud. seal on natukenegi vähem rahvast ja natukenegi vähem tümakat. imekombel õnnestub isegi vestelda.
muusika, mis sinna siiski kostab, on jupi vürra õudsam, kui ma arvasin. kuidagi naiivselt olin arvanud, et popi ööklubi muusika on ikka arenenud kusagile. oh ei..
kui mul õnnestub lõpuks tualetti tungida, takseerib üks noorem naisterahvas mind (tõesti, ju ma olin seal nagu mammut) ning küsib, kas mul on punast huulepulka. löön käega ja laenan talle. nagunii ei kuluta ma seda ilmselt oma elu jooksul ära.
***
mingil hetkel teatab M. (ehk +1), et läheks nüüd tema üritusele.
see oli juba varem jutuks, et tal on mngi alternatiivüritus ja olime kokku leppinud, et me ei pea tingimata kogu õhtut koos veetma, kumbki võib suvalisel hetkel otsustada mingi muu koha kasuks kui teine.
ilmselgelt aga oli ööklubi selle paari tunniga end ammendanud, kojuminekuvõimalust hetkes ei olnud ning otsus tuli kergelt.
ööklubist välja trügimine ei olnud (hoolimata ogarast kellaajast) lihtsam, kui sinna sisse trügimine.
mõne aja pärast olingi selles kaasaegses kultuurimekas, nahkdiivanil, ümber mürtsus üldse-mitte-diskomuusika, käes luuleraamat alkoholist (mida ma hakkasin lugema tagantpoolt), ees suur tops mulliveega.
***
saapaid ära võttes üllatusin, ma olin käinud nendega rohkem, kui kunagi varem ning see oli osutunud märksa võimalikumaks, kui ma arvanud olin.
sel hetkel, kui ma kleidi päriselt ära võtsin, ei meenunud mulle (ega ei meenu praegugi), millal ma viimati sellisel kellaajal veel üleval olin. küll meenus päris mitu korda, kui ma sellisel kellaajal juba üleval olin.
aga nii harva võib ju?
sukki jalast ära kiskudes üritasin mällu suruda, et peab ostma õhukesi musti sukkpükse. kuigi teatud mõttes on sukad oluliselt mugavamad küll. ja hea, et need olemas olid.
***
ma ei ole ise ka kindel, mida ma sellest nägin unes ja mis oli päriselt.
aga seda imelist tunnet, seal, kusagil, tabamatus, see oli.
öös on maailm kirjum
.. seepärast ma eelistangi magada.
on turvalisem. või vähemalt ma arvan nii.
(kunagi, vist, võib-olla, ma kirjutan pikemalt. kui see kõik ei olnud unenägu?)
veidi jõulune ;)
‘su blogisissekanded muutuvad aina segasemaks,’ teatas M. eile.
no pagan küll. ma ise saan küll väga täpselt aru, millest ma räägin. lausa nüanssideni, sest ma kirjutangi pigem nüanssidest. üldpilt on nende taga. puude taga mets või midagi.
aga konkreetse ja üldise faktina olgu ära fikseeritud, et selle aasta esimese jõulukingi sain ma .. eile!
mina, kes ma üldiselt mingeid kinke ei oota, jõuluvanale ei kirjuta ega midagi. aga sedapuhku edastasin sõbrannale ühe konkreetse soovi, muidugi mõttega, et ma maksan selle eest. tegu ei olnud ju mingi 5-eurose jubinaga ometi. aga tema otsustas selle jõulukingiks ‘vormistada’ 🙂
nii annabki see vajalik kink hoopis võimaluse jõuluks tuba veel natuke kenamaks teha. aitäh, CV&M&I!
‘kättemaksuks’ sai see lahe pisike tütarlaps mu käest kah kaks kinki. et veidigi võrdsem see olukord oleks 😛
kahju muidugi, et eile oli nii palju muud sebimist ja armsate inimestega ei olnud eriti aega rahulikult istuda ja jutustada.
kaneelilõõts ja lambapraad. just sellises järjekorras.
ah et mis neid ühendab, nagu mult küsiti? no eile näiteks kaneel.
praad sai kiita ka. tahaks uskuda, et siiralt. samas minu panus oli väike, algmaterjal lihtsalt on nii hea. minu meelest selle talu lihast ei ole võimalik halba praadi teha ja nii juba aastaid.
nüüd on lambalihavõileibade periood käes. sest ikkagi jäi päris suur jupp seda kintsu järgi.
kena on 🙂
kaduneljapäev. inspiratsioon.
sel õhtul sain ma järjekordse paberi, lisamaks CV-sse. paber, mis ei näita mind. aga ometi..
‘finantseerimisallikas: lotovõit’
‘haha, mulle meeldiks ka selline rahaallikas’, ütles TU. UO suhtus sellessse, kui mõttemängu, millega antud hetkes tegu ongi.
ma sain vähem, kui arvasin. aga sain. kasvõi mingid raamidki. pluss selle, et sõnastasin ära. kontseptsioon, juunõu. kuus korda kaks korda kolm tundi. ärge öelge, et ajal ei ole hinda.
(ja ma tahan neid toole, mis pagana moodi ma saan need toolid siia 250km kauguselt põhjast, erinevatest punktidest? väike maa, onju? vähemalt näiliselt.)
vastalanud kaduneljapäev. kas see, mis nüüd teha, on kaduv? või siis pigem mitte? sest kui ma täna koristan, siis ikka selleks, et niipea mustust ei tuleks majja? ehk et täna tehtu on jääv, uskus ju vanarahvas.
(‘kirjutage viimati loetud teosest välja vanad sõnad’, oli üks ülesanne abituuriumi emakeeles. tol hetkel ei saanud ma postiivset hinnet selliste sõnade eest nagu ‘kala’ ja ‘meri’. sõnastage paremini, ausalt!)
‘tšau, kuule, selline küsimus..’, alustab A.
natuke peale seda, kui M. on liinilt kadunud ja ma olen end hetke kogenud. mõned asjad lihtsalt ei libise jälgi jätmata mööda teflonit alla.
on öö. ma mõtlen voodile.
. o O ( mida ta nüüd minust tahab? )
ideevälgatus, mingid mõttekesed, veidi tegevustki juba. super! mina ei oska luua realistlikke ideid, küll aga haakun sobivatega. mõte hakkab jooksma. oo, turundus, ma tunnen sind, kuigi mul ei ole suurt praktikat.
spontaanne ajurünnak.
vahelepõige:
ma teen 50% oma elust vabatahtlikke asju ja see kajastub juba elukvaliteedis. ja mitte hästi.
et jah, ju ma tasun siiani veel karmavõlga. küll kunagi hakkan saama ka 🙂
who cares?
äkki avastame, et kõike on vaja kohe homme. oot, aga homme ongi juba täna??
‘rahulikult on vaja võtta’, ütleb A. mulle, kes ma tirin ka teisi maa peale?
aga kui sisuliselt ei olegi aega? kui asi nr 1 on vaja teha nagu umbes KOHE homme ja asi number 2 ka peaaegu kohe? mis ei tähenda, et A. ei võiks oma kitsas tsoonis rahulikult võtta. no vähemalt nädala.. nädalaga võib palju jõuda.
öös on asju. kaduneljapäev annab lootust.
ma armastan inimesi, kes mind äratavad. või kellega ma saan särada.
ma ei tunne teid alati kohe ära.
minu viis tänast senti
— lähevad Maaja Kallastile. mulle ei sobi üldse mitte kõik, mis ta kirjutab, oh ei. aga samas on tema jutus väga palju terasid.
tsiteerin teda novembrikuisest Tiiust:
Aga tibud? Need armsad kollased kerad ei tea, kuidas käituda. Viimase kümne aastaga pole mul õnnestunud viibida kontserdil, restoranis, rannas, kirikus ega mujal nii, et armsad tibukesed seal ei karjuks, lärmaks või lausa sigatseks.
/–/
Ma ei mõista, miks peavad pensionärid bussis end koolist tulevate laste ja töölt naasvate väsinud noorte peal välja elama, kui nood ei märka neile kohe istet pakkuda?
(need, kes mind tunnevad, teavad juba ammu, et ma ei heldi igasuguste tibude peale lihtsalt seepärast, et nad on tibud. pigem vastupidi)
päevamaastikud
***
autod jäid vöötraja juures seisma, kontrollisin veel teise raja üle ja astusin teele, ilma, et oleks esimesele rajale vaadanud. uduvihm pritsis näkku.
napilt nina alt vihises mööda jalgrattur. seekord läks õnneks. mõlemil.
autod seisid, kuni ma ohutult üle tee olin.
***
‘kus sa nüüd siis oled, hakkame liikuma!’, helistan meeskolleegile nõudlikult oma tööpäeva lõppedes.
kontor irvitab. ‘te nagu käiksite ikka’, muigab naiskolleeg.
mina ei tea midagi. tähendab, tean, meeskolleegil on naine ja elu. aga mis nad siis norivad?
‘millal sa hommikul tööle tuled, äkki ma võtan peale?’, küsitakse mult ukse all.
***
peavalu.
lähen lootusrikkalt hambaarstile – see peaks küll peavalu ära peletama ju. suurem valu ometi. ma ei lase isegi süsti teha.
tühjagi. väljun endiselt valutava pea ja kaasaantud tabletiga.
peavalu asemel sain lahti rahast.
***
avan poes rahakoti ja mingi pisike vidin lendab põrandale. nuputan, mis see olla võiks, põrandat vaadates ei taba midagi tuttavat.
rahakotti uuesti sulgedes selgub, et trukk on eest lennanud.
kas peaks seda võtma vihjena, et mul ei ole rahakotti vaja? midagi sinna panna (peale kliendikaartide) ju nagunii ei ole.
***
kontrollin mulle tudengite poolt saadetud tööd arvestuse saamiseks. loen läbi ja viskan aeg-ajalt mõne lause interneti otsingutesse.
tase on tõusnud.
nüüd nad mitte ainult lihtsalt ei kopeeri tekste, vaid kopeerivad koos kirjavigadega.
***
tänane päev pidanuks sisaldama ohtralt õmblusmasinat, kangast, niiti ja kõike juurdekuuluvat.
selle asemel on aeg maas ning mina ei kiirusta seda sealt üles korjama.
isegi vihm ei morjenda enam.
ma ei tee midagi. isegi ei puhka.
***
kiired suitsulõhepirukad
mitte, et ma poleks vahepeal süüa teinud. lihtsalt inspireerivat sööki on vähe olnud.
tegelikult on mõnest roast isegi pildid olemas.. kusagil mujal.
see retsept jäi külas kusagil ajakirjas silma, aga mitte päris täpselt meelde, nii et tegin sellest, mis mul on. lisaks pole aimugi, kas selline variant on netis olemas, nagu mul siin või mitte.
igatahes, meil tuli kuus pirukakest.
250g lehttaigent (meil oli 3 Mantinga lehttaignalehte)
1 muna
2spl piima
50g juustu
paar cm porrulauku
100g kuumsuitsulõhet
soola, valget pipart
pane ahi eelsoojenema umbes 205 kraadi peale.
löö muna lahti ja sega piimaga, eralda natuke pirukate määrimiseks.
riivi suurema hulga piima-munasegu sisse juust. haki kuumsuitsulõhe ja porrulauk, vala teiste ainete juurde ja sega, maitsesta vähese soola ja jahvatatud pipraga.
lõika taignast ruudukesed, täida need täidisega, suru ääred korralikult kokku, pintselda pealt muna või muna-piimaseguga ning saada ahju (plaadil ja küpsetuspaberil ikka) ca 20-25 minutiks.
jaanalinnuefekt
saaks ükskord kuidagi välja puhata, kohe mitu päeva juttis mitte midagi teha. iseasi, kas ma seda ka suudan :O ilmselt mitte. aga unistada ju võib? 🙂
vahel mõtlen, et oleks selline päikesevalguslamp, mida iga päev pooltunnike kasutada, oleks vist ka parem. elu poolhämaras.. ei ole ikka normaalne.
ootan lund, jälle lund, sellist, mida ikka on, nii, et ei muutuks siin linnas kohe mustaks ja ei sulaks ära. siis on ka valgem ja mõnusam. see lumine reedeõhtu 10 päeva tagasi oli nii helge ja mõnus, linn oli valgust täis 🙂
muidugi, telefon hakkab ka rohkem jamama just siis, kui niigi ei ole kõige helgem finantsolukord. eks siis tuleb downgradeda, mis seal ikka. kuigi on teatud asjad, millest loobuda ei tahaks.
ah, paistab.
asjadel on kalduvus kuidagi laheneda.
peamine on mitte klammerduda.
jaanalinnuefekt.
aeg puhkamisekski on olemas, mina ise ei võta seda, vaid täidan muuga. mis on ka puhkus, mingit teist pidi.
P.S. kui mind telefonis kätte ei saa, nt kutsub ja siis hakkab andma kinnist või maitea, mida täpselt kuulda on, siis jooksis kokku. eksole.
pühapäev, küüslaugune
kokk-juurdelõikaja-torumees-abiõpetaja-nõustaja..
köök on sööki täis. esik on küüslauku täis. toolikate on harutatud ja välja lõigatud. suure toa radikas on soe. lapsel kõik teadaolevad kooli- ja muusikakooli tööd tehtud. tuttavale natuke nõu antud.
triikima peab. esikut koristama ka.
äkki saab täna juba enne 9t lösutama?
ja millal ma selle kirjaliku töö veel ära teen :O
