.. so better not try to, ok?
ehk maakeeli – ükskõik, mida me ütleme või teeme, teised näevad-kuulevad seda alati läbi iseenda. ja mitte keegi ei loe teise mõtteid.
ning see kõik ongi normaalne ning elementaarne.
Aasta: 2012
laupäevamosaiik
(natuke mälestusi või midagi)
meestest ja .. meestest
einoh, vahepeal oli kuidagi rahulikum see elu, aga viimasel ajal on (ja mitte ainult minul) probleeme sellega, et tuttavat (peamiselt meesterahvad) on kuidagi väga seda meelt, et naisel (st nt minul) peab ometi mees olema.
et ehk nt FB-s võib täiesti suvalise teema all minna selleks, et .. oleks sul mees, siis..
ausõna, see näide on hoopis spämmiteemalise postituse alt 🙂 T ja E on mehed, L on naine.
T: äkki saad väljamaale mehele ka?
mina: T, ma ei taha mingit meest, sa ju tead!
E: õige. mehed jätavad sokid vedelema.
mina: tubli, mäletad 😉
T: ma jätan trussikud kah põrandale 😛
mina: oma kodus jäta kuhu tahad.
T: sinu juures pole ma ju ennast lahti riietanud 😛
E: pillekat häirivad ainult vedelevad sokid.
L: Alati on kõik teised ääretult huvitatud sellest, et kõnealsusel isikul oleks mees. Ükskõik, mis teemaga seoses ja ükskõik, missugune mees. Peaasi, et mees. Ja kõnealuse isikuna ei pea ma ainult Pille Riinu silmas. Täielik müstika, et mehe omamine on nii oluliseks muutunud.
nojah, ühes teise postituse juures, kus T.-ga jälle see teema tõusis, ta nimelt arvas, et ma oleksin kena pruut ja ükskord elus võiks ju ometi ma abielluda ka, tegin ettepaneku, et no teeme siis pulmad ometi küll. tema vaba meesterahvas ja puha.
pipardama hakkas 😛
(aga mind ei pane see imestama, ma tean väga täpselt, miks ta nõus polnud. teisalt, no oleks ta ka nö linnukese kirja saanud. ja tema on üks põhimuretsejaid mul, kuigi mitte ainus. nii et ju ta kuuleb mu ‘ettepanekut’ ka edaspidi.)
that’s the way life goes
jah. ma arvasin ka, no mitte just 17selt lausa, et aastal 2000 olen ma ilge vanur ja sellist aega ma ei näinudki ette, nagu praegu.
ometi on praegu paljud asjad märksa paremini kui selles nooruses või ka 2000ndal.
aga mitte kõik.
ning kõik ei ole nii, nagu noorena unistatud sai. aga mitte kõik ebameeldivad asjad ei tulene sellest, et tolleaegsed unistused ei ole täitunud. tegelikult nood asjad on üsna tühised praeguseks.
poliitikasissekanne nutika õliga
äratuskell (see teine) ei ole veel helisenudki, kuid mul on juba umbes veerand päeva mitte-kontoriga seotud plaanidest tehtud. ise ka imestan.
kohvi kõrvale loen Juku-Kalle otse-FB-ülekannet Riigikogust ja see kõlab kohati kas nagu ulmejutt või ülekanne mingilt narkarite ürituselt. aga no ega ma ise parem ei oleks, kui öö läbi üleval olla. st ma räägin sellest, mis seal toimub, JK tundub veel üsna mõistuse juures olevat.
no ja minu aru ei võta kinni, miks selline tahtlik venitamine peaks hea olema. see jätab ikka eriti kuutõbise mulje ning isegi magnettormi kaela ei saa seda ajada, sest minu mälu järgi käib sama jama eelarve lugemisel umbes igal aastal. ma ei kujuta ette, et poliitikas õnnestuks väga saavutada see seis, mis lihtsalt kahe inimese vahel on võimalik: et kui üks ikka muudkui nõuab midagi, järjepidevalt peale käies või venitades, siis teine lõpuks (väsinuna) lööb käega, et jajah, midaiganes (‘peaasi, et sa vait jääksid ja lahti saaks juba’ jääb muidugi ütlemata). aga just sedamoodi see ju välja näeb?
igatahes ma olen päris rahul, et ma elan mingis teises reaalsuses, sellin deliirium, nagu seal tundub olevat, oleks väga liiast.
Juku-Kalle edastab toimuvat väga elavalt ja mõnusalt, meelsasti paneks siia mõne stiilinäite, kuid selleks peaks talt luba küsima ja ma ei ole kindel, et tal hetkel igasuguste privaatasjade lugemiseks on aega ja/või tahtmist.
nagu R. ühe ta sissekande all ütles, et tänu JK-le on tal üle tüki aja huvi poliitika vastu.
muidugi jääb küsimus, kas see, mis toimub, on ikka tõsiseltvõetav poliitika? või siis vastupidi, ongi liiga diip poliitika juba..
mina olen muidugi poliitikavõhik, nii et selle koha pealt vaikin.
ning, siia alla ei saa jätta linkimata ka päeva ostu: nutikat pannkoogiõli! no tõesti, kuidas ma sain siiani pannkoogid tehtud, ilmselt pole need mingid koogid olnud. õhku jääb aga küsimus, kas see õli ikka ise kookide külge ka keerab või? no lisaks neile küsimustele, et mis õli see üldse on ja kui suur pakend see on.. aga need on nõrgad küsimused muidugi 🙂
(tänud M.-le viite eest!)
avokaado-kanasalat
midagi kerget, lihtsat ja mõnusat, et Meisterkokka ikka vaadata saaks 😉
2 kanafileed
2 küpset avokaadot
peotäis kirsstomateid või 1-2 tavalist tomatit
umbes veerand tšillipipart (tahaks öelda, et jalopenot, aga meil ei saa ju muud kui ainult ebamäärast ‘tšilli’pipart)
veerand sibulat
pisem peotäis murulauku
1 küüs küüslauku
ca 3tl laimimahla, ca 3spl head õli, soola, pipart
(aastaaeg on hämar ja pildid kunstvalgusega)
mul muidugi vedas sellega, et Stockmannis oli just küüslaugumarinaadis kanafilee soodushinnaga, see andis ilmselt maitsele palju juurde. kui sellist vedamist ei ole, siis maitsesta ise (võid marineerida, aga kasuta võimalusel siis ka küüslauku ja õli nt) ja küpseta kanafileed kas a) ahjus b) pannil vähese õliga. mina tegin viimast, minu meelest jääb niimoodi mahlasem ja see pealt krõbe on ka hea.
kui ei ole kindel, millal on valmis, siis tee ühe filee sisse väike lõige ja vaata. pannil tehes vajadusel keera kuumus maha ning pane kaas ka peale, siis haudub kenasti pehmeks.
lase kanal jahtuda.
puhasta ja haki avokaado, küpsekana, tomatid, murulauk. sibul ja tšillipipar lõika hästi peenikeseks, soovi korral võid kasutada ka veidi rohkem, kuni pool tšillit. pane kõik kaussi.
sega teises kausis, tassis või väikesed purgis kokku soust. selleks sega laimimahl, õli, sool, pipar ja purustatud küüslauk omavahel ning vala salatile. sega korralikult ja lase natuke maitsestuda.
tulemuseks on parim salat avokaadoga, mida ma elus saanud olen. nämmm..!
Eesti filmi teisipäev
praktiliselt esimene vaba teisipäevaõhtu viimaste nädala jooksul tuli loomulikult ära kasutada. müstilisel kombel toimub linnas päris palju tasuta asju. näiteks seesama Eesti filmi teisipäev. seekord oli lisaks see ka nagu osa Sleepwalkersi ehk PÖFFi programmist (millega on mu PÖFFI skoor avatud, lisaks on mõni film veel plaanis, seekord kuidagi suutsin kavaga osaliselt tutvuda) ja siis veel anti üle esimene Anri Rulkovi filmipreemia.
olgem ausad, ega ma ei teadnud isegi, mis sealt oodata on. Rulkovi nime olin muidugi kuulnud ja seda ka, et talle ennustati suurt tulevikku, vist Hirmust mingeid katkeid ka näinud – ja see oli kõik. hiljem lausa arutasime, et huvitav, millesse ta suri (võiks öelda, et lähtuvalt nähtud filmidest ja nende loogikast võinuks eeldada vägivaldset surma :P, aga tegelikult ikkagi haigus).
nojah, ausalt, kohe peale väljumist oli küll selline veidi masendav tunne. selle õhtu alatoon oli kuidagi väga morbiidne ja mitte seepärast, et üht tegijat meie hulgas enam ei ole.
tänaseks on see muidugi üle läinud ja võib öelda, et eraldi võttes polegi nähtul midagi viga. noh, nii ja naa muidugi, nagu ikka.
aga filme ümber jutustama ma ei hakka, nagu ikka.
igatahes.
üllatusfilm oli esimese Anri Rulkovi preemia saanud Triin Ruumeti ‘Teiselpool vikerkaart’. nagu selgus, siis see preemia on autori sisemaailma väljendamise otsingute eest. kusjuures, erinevalt Rulkovi esimesest filmist tajusin ma seda otsingut selles filmis vähem ja olegem ausad, mulle sobibki nii rohkem. sest pole parata, see on üks põhjus, miks paljudele eesti film ei meeldi: seal on liiga palju enese-teiste-sisemaailma otsinguid. mitte, et kõik peaks olema üks tapmine, seks ja naer, aga no..
okei.
igatahes jäi selle filmi lõpuks täiesti lahtiseks see, kas tegu oli mingi tavapärase mängu või fantaasiaga või päriselt mitte. vahel tundus, et asi väljus mingitest kokkulepitud raamidest, aga kindel olla ei saa. mingid detailid viitasid vastupidisele.
mingid hetked restoraniepisoodis meenutasid mulle hoopis Sügisballi ühte konkreetset restoraniepioodi, kuigi seal ei olnud midagi üheselt sarnast. kui, siis mingi üldine meeleolu äkki. ei tea.
mingis mõttes läkski see film mulle vist kõige rohkem korda. äkki seepärast, et naise tehtud filmi ma mõistangi paremini, eriti, kui tegu on otsingutega?
Jõeranna ‘Väliseesti’ oli film, mille kohta autor ise ei suutnudki öelda, kas see on dokumentaal- või mängufilm, veider. väga otse öeldes oli see dokumentaalfilmi-stiilis mängufilm (nagu ka kaks järgnevat). selle kõige juures muide hoidis pinget ka üleval. et mis ja miks ikkagi juhtus siis õieti.. ning peale seanssi arutasime, et oot, mis nüüd saab nende piltidega, mis meist seal saalis tehti. et kas.. ? 😉
boonus: kohad, mida ma üldjoontes tunnen. ma just mingil päeval vaatasin Torontot streetviewst. muidugi ei tea ma konkreetseit võttepaiku (va mõned kesklinna tänavanurgad ja Eesti Maja, kus ma isegi esinenud olen :O), aga see üldine tunnetus, kohatunnetus oli tuttavlik.
Rulkov. Juliet.
okei, ma sain aru, mida ta väljendada tahtis, aga see teostus oli minu jaoks natuke liiga otsiv. seda enam, et lugu kui sellist õieti ei olnud rohkem kui mõnekümnesekundilise uudisklipi jagu. ma olen ilmselgelt pool oma eluiga liiga vana selle filmi jaoks.
Helmut oli juba märksa rohkem ‘lugu’. otsad jäid küll lahtiseks, aga no see on teatud tüüpi filmide puhul tavaline ja iseenesest mind ei häirigi väga tihti. eks see ongi sellise eksistentsiaalse filmi tavavõte.
selles loos oli olulisel kohal ka film. film filmis. mis oli kohati veel sügavam, kui see põhifilm ise.
ning jaa, selgus, et ka koht. mida ma seekord küll ära ei tundud. aga ma tõesti ei mäleta sellest 20+ aasta tagusest ajast, milline täpselt see kultuurimaja oli. äkki on veel mingis teises hoones nüüd praegugi? kuigi vist mitte, raamatukogu asukoht klappis ju. ometi, selgub, ei mäleta ma selle saali sisemusest ikka mitte midagi, kuigi on seal isegi nii filmi vaadatud kui jalga keerutatud. oi noorus-noorus.
mälestustetulv tegi mind kuidagi ebakindlaks.
Hirm, nagu ma ütlesin, sellest ma vist oli umbes treilerit või midagi näinud. äkki lihtsalt fotot.
sümboleid oli seal muidugi omajagu. punane telefon, punane kostüüm, punane auto, punased sokid. vastukaaluks pastelne heledus visuaalis, segatud omapärase julmusega. hääled.
aga lõpp ei olnud minu jaoks piisavalt veenev. tähendab, mingi ajafaktor. ta oli liiga lühidalt selles majas viibinud, et niimoodi kohe jääda. ja ta ei alistunud ju hirmu tõttu, minu meelest küll? et ehk see pealkiri oli natuke liialt suunav asjani, mida mina ei tajunud sellisel kombel. hirm oli küll, aga jah, kuidagi teistmoodi. et ehk oleks olnud nt ressursse teha pikemat filmi, oleks äkki mõjusam olnud?
ning ma ei paiguta seda kindlasti mitte õudukate alla.
filmidest sõltumatut saundträkki ka. hommikune muusika oli tango, aga tegelikult ei ole täna tangopäev. magnettorm (mis seletab paljutki), november..
meeletu
‘eit on vahel na kuri. kipub lööma ja nii… no ikka siis, kui kärakat panen. ta ei salli, kui ma hakkan siis midagi seletama’
‘aga sina teda sallid või?’
‘no muidu ei salliks, aga … ta oli noorest peast nii ilus.. ikka lööb vahel ette, kui ta kõplas seal palavas kolhoosipõllul, seelik oli vöö vahele torgatud, juuksed higised.. ma mõtlen ikka et, ma ei olegi oma elus ilusamat naist pärast näinud.’
‘armastad ikka veel?’
‘armastan ikka veel.. ‘
‘armastad oma mullikaid ka või?’
‘.. mhmh’
‘ja oma põllulappi ka?’
‘jah, põllulappi ka.. ma ei olegi niimoodi mõelnud..’
‘aga mida sa siis veel tahad?’
‘ma räägin kogu aeg, et selles see häda ongi, et ma ei taha enam midagi!’
‘kui su sees on armastuse tunne, siis sa ei peagi ju midagi tahtma’
‘mis ma’s nüüd tegema pean?’
‘mitte midagi. mitte midagi. sina pead lihtsalt uskuma, et sa oled õnnelik’
‘kuidas ma seda usun siis nüüd?’
‘ütle seda’
‘mida?’
‘no ütle, et sa oled õnnelik..’
‘praegu või?’
‘jah’
(omaette) ‘ma olen õnnelik’
‘ütle veel’
(pea üleval) ‘ma olen õnnelik’
‘julgemalt!’
(üsna valjult) ‘ma olen õnnelik’
‘MA OLEN ÕNNELIK! MA OLEN ÕNNELIK!’
nii lihtne see ongi.
(vaba pool-tsiteering Meeletust. selle tüki läbiv teema ongi usk, aga mitte kristlus, ning armastus.)
pala on tegelikult ju osa Runneli ‘Ilusast maast’, üks erand, mis meeldib mulle selles versioonis rohkem kui Rannapi kantaadis.
kümme minutit
mõni päev lendab kuidagi kergelt ja mingeid muremõtteid ei tulegi pähe. treenimise tulemus ka, muide. kuigi nüüd kukub kohati juba üsna loomulikult välja ka.
oluline on valida, millele keskenduda. siis ei pea lõpuks enam end kontrollimagi.
aga vahel on selline päev, kus külm tuul on täiega näkku ning ebameeldivad asjad (mis tihti ei olegi asjad) tahavad võimust võtta. et ehk neid on ühes päevas veidi liiga palju.
lisaks jagunevad need ilmselgelt ebaühtlaselt, teadagi.
aga nagu ikka, eks siis saab lihtsalt paremaks minna.
tuleb vaid see kümme minutit võtta.. või veidi kauem 😉
kui me elaksime kõik koos
jah, laupäeva mahtus kino ka. kena. et M.-il meeles oli, et meil oli sellest juttu olnud ja ta mulle seda meelde tuletas. kuigi tegelikult oleks tahtnud seda saare-sõbrannaga kaema minna. no et vaadata, mida selline mitteamelik vanurite kommuun ikkagi kujutab (ega vanadekodud ja hooldekodud pole ju ka muud, kui vanurite kommuunid, aga lihtsalt kontrolli all.
‘kui me elaksime kõik koos‘, on siis see film ja žanriks miskipärast komöödia. noh, mida ju kohati oligi. aga kindlasti mitte selline lihtne komöödia nind üleldse, sama hästi võiks seda nimetada ka nt draamaks. sest tegelikult on seal palju ka tõsist ja lausa kurba. kuigi naljakohti on muidugi ka. ning irooniat muidugi. seksi ei saa samuti alahinnata, teema, mida tavaliselt 70-aastastega ei seostata ja mida seal oli kohati isegi liiga palju.
aga samas oligi filmi täiesti läbiv idee see, et ka 70+ inimesed on veel elu täis ning neid ei ole mõtet maha kanda. vähemalt seni, kuni nad ise seda ei tee (aga paljud 30sedki kannavad end ise maha, näiteks).
M. väitis, et tal oli päris igav kuna üsna lõpuni, mulle meeldis tervikuna. soe ja südamlik, ma ütleksin. ja igatahes annab julgust oma kooselamise-plaane täide viia, kui aeg nii kaugel 😉
iseenesest oli laupäevases Postimehes väga tore arvustus, aga see ei ole hetkeks veel vabalt loetav.