novembrikuine vaesusjutt

hommikul lükkasin arvuti tööle, käisin postkasti juures, istusin toolile ja ohkasin eneselegi märkamatult.
‘noh, elu on raske ja palju probleeme või?’ küsis kolleeg, meessoost.
‘tead, kui enam rahamuresid ka poleks, siis peaks hakkama vist probleeme välja mõtlema,’ vastasin.
sest viimasel ajal tundub enamik mu probleeme täiesti tühised. et no on jah mingid igapäevaasjad, aga need ongi elu osa. pole head ilma halvata, eksole. võrdlusmoment peab ometigi olema. ning mitte-mitte kunagi ei tule seda, et kõik asjad ja olud on head.
sest siis need lihtsalt ei ole enam head, kuna sel juhul see muutub rutiiniks.
hah.

ma peaks ütlema, et praegune vanus on mingitpidi palju parem kui näiteks.. 26.. või.. 31.
või siis vaatan oma ca 35seid sõbrannasid, kellest mitmel paistab olevat see mõõnaperiood, mis mindki pikalt vaevas. ma enam ei mäleta, kuidas psühholoog seda kriisi nimetas, mitte keskeakriis, aga just 35-40-aastaste naisterahvaste hulgas pidi see üsna tüüpiline olema. eiei, kõigil ei ole seda muidugi, selge see.
aga lihtsalt kummastav on vahel ära tabada, et oi, ma tean seda tunnet.
ja veel parem on teadmine, et midagi on muutunud. paremaks.

rahamurest kirjutab tegelikult päris hästi MadMax. no läbi mingi prisma, muidugi. et ehk kuidas seda asja näevad need, kellel on ka rahamure, lihtsalt, väga teist mõõtu 🙂
selle peale tuli meil eile ka arutelu, kus tegelikult selgus jah, et need, kelle rahamure algab neljakohalisest summast, ei mõistagi, mismõttes nt minusugune võtab omale vabaduse teha-osta vahel ka meeldivaid asju, ometi kui tegelikult selleks finantse ei ole. kiirlaenudest olen ma suure kaarega mööda käinud, krediitkaardist mitte.
no ja nii jääbki tunne, et see 10-20eur, mis ma kulutan kuus näiteks kinole, võiks minna parem mingi augu lappimiseks.

(‘kui suur see auk sul seal seinas oligi?’ küsis K. ‘umbes 10cm läbimõõduga,’ arvasin mina. ‘no selle lappimiseks kulub küll omajagu pappi ära,’ tõdes K.)

aga hoolimata kogu statistikast, mille järgi meie leibkond elab alla suhtelise vaesuspiiri, keeldun ma sotsiaalselt end vaesena tundmast ning leian, et jah, ka mul on õigus saada osa mingitest hüvedest ja kultuurist. kusjuures ma teen seda oma raha eest, mitte ei trambi jalgu, et ma olen vaene ja tehtagu ja pakutagu mulle kõike ja kohe.
elu on näidanud, et mingiks hetkeks kattuvad ka võlad ära.. no et siis jälle uuesti tekkida, miskipärast.
sest vot jah, võib ju tuua näiteid, kuidas on paar aastat vireletud, et mingi asi kinni maksta ja peale seda on elu lill, siis suur osa elab meil ju nii, et sel virelemisel ei ole lõppu näha. ning kui rääkida selle juures, et no õpi ometi ja vaheta tööd, siis see ajab mu harja eriti punaseks. esimest ma ju olen teinud ja teine ei ole üldse nii lihtne, kui seda öelda.
äh, ma olen sellest juba kirjutanud ometi.
ja ma tean, et need, kellel ei ole aastate kaupa olnud samalaadseid muresid, ei hakkagi iial seda mõistma.
ning ma tean, et nii mõnegi meelest elan ma tegelikult päris hästi.
kõik ongi suhteline.

aga kummalisel kombel isegi see mure ei paina mind oluliselt.
sest kuidagi ikka saab. alati on saadud ju.

(praegu tuldi ja toodi mulle veinipudel lauale, lihtsalt niisama 🙂

otsides.. leidmatut?

eilsest muljetan vist kunagi hiljem. sest no muljetamist on. aga tänased väikesed asjad on ju ometi kohe ja siin olemas..

tänane töövõit: sain ühe õmbluse tehtud, mille teostumises ma kahtlesin üsnagi. aga vähehaaval ‘tikkides’ õnnestus kuidagi see kangapusa masina alla saada ja nii, et õmmelnudki kogemata mingit vale nurgakest ka kokku. edasi on tehniliselt veidi lihtsamad nikerdamised. et ehk kunagi saab asja 🙂

õmblusmasina kõrvale, teadagi, on eesti muusika. seekord jäi üks selline mitte-väga-minulik pala kummitama.
nukraks teeb see, et eks me kõik otsime, aga kui teaks isegi, mida.. midagi paremat, alati, eksole? märkamata head, mis on tegelikult kusagil, siinsamas, täiesti olemas.. ja mida me tihti ei oska hoida.
muru on rohelisem alati seal, kus meid ei ole. täpselt seni, kuni me sinna jõuame.
kurb oli täna jälle ühest sellisest loost kuulda.
ning ilmselgelt ei tasu siis imestada, miks minu suhtumine armumisse jms on just selline (pragmaatiline ja materiaalne), nagu on.
lisaks oma kogemustele on mul ju silmad peas.
ja.. ma tunnen ennast samuti.. vist..

ning mul on vaikne rõõm lihtsalt sellest, mis mu elus on. kasvõi see väike õmblus, globaalses mõttes täiesti tähtsusetu, minu jaoks pisike võit. või abivalmis sõbrad ja arukas laps. või.. 😉

kõrvitsa-šokolaadimuffinid jõhvikaglasuuriga

novot, kuna mu selle kuu postituste hulk on viimase aja kohta nagunii ebanormaalne, siis nüüd on juba pohlad (või jõhvikad) ja võib muretult veel postitada.
näiteks panen kirja selle retsepti, sest laps kiitis heaks ja kuigi nö põhja leidsin ingliskeelsest netist, ei saanud ma seda ometi kohendamata jätta. küpsetised ja kohendamine on minu jaoks üsna riskantne tegevus, seekord siiski õnnestus.

retsept 12le muffinile:
100-125g võid
300g kõrvitsat
4spl vett
2 muna
180g suhkrut
3,5dl jahu
2tl küpsetuspulbrit
1,5tl piparkoogimaitseainet (või sega ise kokku oma maitse järgi)
100g tumedat küpesetusšokolaadi või -tükke

tükelda kõrvits ja pane veega keema. peale keematõusmist keera kuumust maha ja keeda 5-7 minutit, sõltuvalt tükkide suurusest, kuni tükid on pehmed. jahuta veidi ja püreesta nt saumikseriga. jäta jahtuma, vajadusel nt külmaveekaussi.
sulata madalal kuumusel või, lase samuti jahtuda.
tükelda šokolaad.. no ja seda võib alati natuke rohkem olla, šokolaadi peaaegu et ei saa liiga palju olla 😛
vooderda muffinivorm paberitega ning pane ahi sooja 200 kraadi peale.
sega omavahel kuivad ained – jahu, küpsetuspulber, maitseained suures kausis.
teises anumas vahusta munad suhkruga, lisa jahtunud või ning kõrvitsapüree, sega korralikult ning vala kuivainete hulka. sega, ikka sega. lõpuks lisa šokolaaditükid, sega veel natuke ning täida vormid.
küpseta selle 200 kraadi juures nii 25-30 minutit.

jõhvikaglasuur:
100g tuhksuhkrut
3-4tl sidruni- või laimimahla
3-4tl jõhvikapüreed
sõelu tuhksuhkur kaussi, lisa alustuseks 3tl kumbagi mahla, hõõru. kui glasuur on liiga paks, siis lisa veel veidi mahla. hõõru veel, kuni glasuur muutub läikivaks. mahlade vahekordi võib ka muuta.
kaunista jahtunud muffinid glasuuri ja jõhvikaga 🙂

planeerimatu aeg ehk mittemillegitemise tähtsus

ühel kenal päeval linkis sõbranna FBs artiklile pealkirjaga ‘What do you do when you want to do everything?’. linki süvenemata, lihtsalt pealkirja baasil, vastasin, et ‘nothing’. sellega kogusin lausa kolm ‘like’-i, täiesti hea saavutus ühe tavalise eraisiku lehel.
‘sina ja nothing, ei usuu 🙂 sa teed mittemidagi täpselt 1h nädalas ma arvan ja see kulub ka tegelikult järgmise tegevuse planeerimiseks,’ arvas sõbranna selle peale.
‘ma petan ära,’ vastasin.

ma hiljem lingin artiklile ka, tegelikult on seal juttu millestki muust (ja haakub küll minugagi), aga praegu ikka, et kuidas siis selle kõige- ja mittemidagitegemisega on.
tegelikult nii ongi.
ükskõik, kui jabur see ka ei tundu.
aga kui on liiga palju teha, siis on mõistlik teha mitte midagi. võtta aeg maha.
olgu, eemaldame töised situatsioonid, mis on veidi keerulisemad – aga siinkohal oleks võimaluse korral hea võtmesõna ’delgeerimine’. sama,s ka tööl on mõistlik vahel aeg maha võtta ja käia just mingi suure koormuse ajal kasvõi tunnike väljas, kui töö võimaldab. algul tundub, et selleks ei ole aega, aga tihti on sellest rohkem abi kui kohe rabelema hakates.

päris hirmutav tundub? mis siis küll juhtub – need asjad ei saagi ju tehtud, vähemalt mitte kohe?
tavaliselt ei juhtu mitte midagi. parimal juhul selgub, et mitte midagi ei juhtugi, kui pooled nendest asjadest üldse tegemata jätta.
aga seda ei taju ära ilma mingit ruumi-aega võtmata. et kui mingi hetk to-do-list on kohutavalt pikk ja segane, siis on mingi must masendus ja tulemus on see, et sipled mitme asja vahel, püüdes teha kõigest midagi ja tulemus on see, et ega eriti midagi ära ei teegi.
veidi parem on muidugi see list võtta järjekorras ette ja tegeleda järjest, tulemus on üldiselt parem, kui eelmisel juhul.
aga kõige parem on ikkagi unustada see list ja .. teha mitte midagi. mõnda aega.

ega see ‘mitte midagi’ tegemine on ka keeruline. ilmselgelt enamasti see ei tähenda, et lihtsalt lamad ja ei teegi midagi. no ikka loed, mõtled, surfad netis, vaatad telekat, kood sokke vms.
või vahel tõesti, teed joogat, jooksed üksi metsas vms.
mis tegelikult on KA millegi tegemine.
olgu, defineerime ümber. see ‘mitte midagi’ on selles kontekstis mõni meeldiv tegevus, mida sa kohe üldse EI PEA tegema. mida lihtsalt tahad teha. mis ei ole seotud to-do-listi asjadega.
ning ei planeeri järgmist tegevust! ning kui on mõni deadlinega asi, mille deadline on umbes kohe, siis on see nagunii listis suur, rasvane ja punane ja teed selle ära enne, kui hakkad mittemidagitegema.

jaa, ma tean, see on raske. set kuskil kuklas taob ikka see, et .. ma pean tegema selle, teise, kolmanda, neljanda ja kui ma ei tee, siis.. mis siis? vähe on neid asju, millel ongi tegelikud ja kohesed tagajärjed. jah, lastele ilmselt peab süüa tegema. nõusid kohe pesema samas ei pea. eelmisest teemast lähtuvalt – tegelikult ei juhtu enamasti mitte midagi, kui me elamegi mõnda aega nn seapesas. kel vähegi mõistust peas, leiab ise oma puhtad sokid ja lõpuks toimetab ka mustad sokid sinna, kuhu vaja. jnejne.
ja kõik muu laheneb enamasti ka lõpuks lihtsamini, kui esimeses paanikahoos tundub.
veidi kõrval olles selekteerub välja, mis on päriselt oluline, mis mitte ja mis üldse mitte.

kursustel oli meil ka paar lihtsat ajaplaneerimisnippi.
muidugi, esmane nipp on ikkagi see, et:

selle jaoks, mis on sulle oluline, leiad sa alati ka ressursse (aega ja raha). kui sa neid ei leia, siis ei ole tegu tõeliselt olulise asjaga.

(jätame kõrvale ekstreemselt palju raha või aega vajavad asjad ja räägime rohkem igapäevategevustest)

aga kellel on vaja peenemalt planeerida, siis väga lihtne maatriks on jagada tegevused neljaks:
V – viska ära
A – anna edasi
T – tee ära
A – arhiveeri
viimane jaguneb kaheks, sinna lähevad a) asjad T alt peale lõpetamist b) asjad, millega ei oska esialgu muud teha ja nö jätad kõrvale. lõpuks rakendub neile 99% juhtudest nagunii V 🙂
aga see viimane juhtub, kui me sellest asjast eemaldume mingiks ajaks. siis tabame ära, et see on täiesti ebaoluline.

muuhulgas aitab mittemillegitegemine (kui see ei ole muidugi põhitegevus) päris kenasti ka stressi vastu.
sest stress tekibki siis, kui on teha liiga palju ja kogu aeg on tunne, et see KÕIK tuleb nüüd teha ära KOHE.
lõpuks selgub nagunii, et umbes poolte asjade mittetegemisest ei juhtu midagi.
ma hakkan end juba kordama.

“Kuidas te küll seda kõike jõuate, Filipp Filippovitš?” küsis arst lugupidavalt.
“Igale poole jõuab see, kes kuhugi ei kiirusta,” seletas peremees õpetlikult.

M. Bulgakov “Koera süda”

originaalartikkel, mis ei räägi üldse minu poolt kirjutatust, on siin.
avastasin just, et mu jutt on niigi pikk, nii et ma ei hakka seda siin veel ka lahkama.
aga eks olen minagi üls paras ‘scanner’. eesti keeli siis hunt Kriimsilm..

nii et ärge imestage, et vahel tundub, et ma teen hullult palju, ka mulle endale. sest tegelikult on piisavalt neid hetki, mil ma ei tee midagi..

sokid

mul on küll tunne, et neid asju ei tehta väga sihilikult ja teadlikult, et oma ülemvõimu näidata, aga mine tea. ilmselt on erinevad variandid võimalikud. siiski on minus helge usk, et enamik mehi nendest, kes oma sokke kokku ei korja, ei tule lihtsalt selle peale, et seda võiks/peaks tegema ning mingi marginaalne osa on neid, kes teeb seda puhtast õelusest naise vastu. ning ilmselgelt enamik naisi ei mõtle ka kunagi muule, kui et jube tüütu on neid korjata; alandus tulebki ehk pähe neil, kes saavad aru, et seda tehakse nimme nende kiusamiseks.
kuid, aus olles, see ongi just selline vaikiv alandamine täiega. eriti, kui tegu ongi pideva ühepoolse teemaga. kui see mees samal ajal teeb igasuguseid muid kodus vajalikke asju, mis naine on ripakile jätnud, on asi muidugi tasakaalus 😛

teisalt, mulle meeldiks küll (puhtalt mugavusest), kui keegi teine minu järelt koristaks. ja ma ei põeks üldse ega ei tunneks end mingi ülbikuna seejuures. heh.
(aga mismoodi eelmise sissekande kommentaaride redel siia sobituks, ma ei tea siiani.. kuni just sõbrannad pakkusid, et redelit saab kasutada istmena, et külalsitele ülevalt alla vaadata – see vist juba hakkab sobima või?)

luule, see ei tule..

tähendab, mul on muidugi selle kuu blogimisenorm ammu täis (vaadates siin neid kuu postituste arvusid näiteks), aga ikkagi, et asi oleks selge, pandi mind paika:

aga üldiselt, mulle tundub, et pillekas võtab seda armumist väga materiaalselt ja pragmaatiliselt
ilmselt siis samamoodi ka lullasid

allikas:
diskussioon eilehommikuse lulla teemal, algusega:
K: pillekas on armunud???
mina: misasja?
mina: K, on sul väga halb olla?
E: nii tore. palju õnne. tahaks ka
mina: mina ei taha
E: miks? armunud on nii tore olla
K: ma näen luulet
mina: appike
K: ja vt E
mina: kas see on mingi armastusluule või?
mina: imho on see olmeline trammiluule
mina: või autoluule

ma arvan, et nüüd mõneks ajaks piisab minu lahkamisest kah.

7 päeva Havannas

.. on ilmselgelt liiga vähe.
peale eilset samanimelist filmi olen ma selles veel enam veendnud, kui enne.

kõigepealt filmist, või peaks ütlema, et filmidest? sest suuresti oli tegu täiesti erinevate lookestega, mis osad omavahel kuidagi põimusid ja osad üldse mitte. kuna see oli ette teada, siis ma ei saanud ebameeldivat üllatust.
minu jaoks oli tegu huvitava mosaiigiga, mis lisaks inimsuhetele näitas linna igapäevaelu, oli täis muusikat ja päikest ja ookeani. siga tagahoovis, jam session kanade vahel, kodune lainekohin kõike saatmas. mõnigi asi meenutamas nõukogude-aegset lapsepõlve, ometi mitte masendusttekitavalt. kust siis ehitusmaterjali ikka saab, kui mitte ehituselt vasakule pannes..
inimesed, muidugi. valikud, lähedus ja kaugus, sõprus, üksindus. moraal.
Kuuba kaks raha: kohalik peeso ja valuuta vastu saadav CUC.
ilusad lagunenud majad. nõukaaegsed ja veel vanemad autod.
‘tal on kuus naist ja palju lapsi, aga tal ei ole nendega probleeme. ta ei ole kunagi kodus’.
muusika*.

kui ma olin väike, nii väike, et ei käinud veel kooliski, käis mu isa Kuubal. kaunis kalender rippus suure toa seinal ka siis, kui selle ‘aeg’ ammu läbi oli. mustvalged pildid ja värvilised diaposiitivid. merekarbid ja kuivatatud meritähed, üks on vist siiani kuskil minu juures. t-särgikesed mulle ja vennale, oo, värvilised, ilusad, ma olin liiga noor, et nende tollast väärtust tegelikult mõista.
hiljem unus see kõik aastateks.
et nüüd juba ammu tagasi olla.
jah, Kuuba ei ole vaid Havanna. isagi oli suure osa ajast hoopis Varaderos.
aga ikkagi.
ma vaatan selliseid film või midagi ja mul ei ole mitte mingit kahtluseraasugi, kas ma peaksin ühel kenal päeval sinna minema. ja pikemaks, kui 7 päeva.
küll lähengi.


* – ‘ema, miks sa ütled kogu aeg, et sa ei oska laulda, oskad ju?’ nõudis minult laps, kui ta eile õhtul Kungla rahvast pähe õppis ja ma talle seda kaasa jorisesin natuke õigemal viisil, kui ta ise seda tegi. no et ta paremini (mitte õigesti, nii hästi ma ei oska) selgeks saaks. pärast, kui ta oli duši all, tegin ma toas mõned salsasammud. mäletasin neidki!

hommik. november.

hommikul
põrnitsen ma autost mööduvat linna
või pigem linna
millest auto möödub
ning püüan olla seltskondlik
sest nii oleks ju kena ja viisakas ja seda mult oodatakse
selle asemel et
istuda vaikselt loksuvas trammis
omaette
kotti kramplikult süles hoides
sissepoole pööratud
koostades mõttes poenimekirja ja
püüdes meenutada
mitu eurot veel arvel on
või kas on
trammi ühtlane rütm ja häälte sumin
äratavad mind parajasti ajaks
kui pean maha astuma

nüüd jõuan ma suurte majade vahele enne
kui seda taipangi
ja ma olen juba poole oma tänasest sõnatagavarast ära kulutanud
mäletamatagi
mille peale

vastasmaja akendes võbeleb päike

fish’n’chips

ma ei suuda kuidagi otsustada, kas ma peaksin kirjutama eilsest päevast või nädalavahetuse filmidest või mis. äkki ei peaks üldse? aga no ei saa ju.. seda enam, et uus film on kohe peale tulemas ning et need filmid, milles oli midagi sarnast, ja mu eilne päev moodustavad mingi omapärase orgaanilise terviku. et ehk Seitse psühhopaati, Eksitus ja lihtsalt üks segane pühapäev.

filmide läbiv teema, eksole, on koerarööv. kusjuures.. no just, rööv. ühel juhul oodatakse vastu pappi, teisel juhul seda, et peale röövi omanik suhtuks looma nii, nagu alguses. kusjuures looma valik on juhuslik ja seda mõlemas filmis, vist.
ja üldse, esimene film oli see, kus ma esimest korda kuulsin (või siis nägin) sõna ‘overkill‘ selle kõige otsesemas tähenduses. et ehk kui tappa, siis kohe ikka üle tappa. nojaa, kohati oli seda minu jaoks natuke palju, kuigi kohati kiskus absurdi ka juba. aga üldiselt meeldib mulle vähem tomatipastat või mida nad kasutavad, eriti, kui sellega on seotud ka hulk terariistu. ja sellest tüübist, kes oli pettunud, et ei olnudki viimast korralikku ja vinget tulevahetust, ma ei saanudki aru. nojah, psühho ju 😛 see-eest läks vanamees (eiei, mitte see jänesega psühho) mulle üsna hinge. temas oli mingit kummalist tarkust.
muidugi maffiaboss oli ka hea tüüp. ning see kirjanik mõjus kogu selles seltskonnas kuidgi süütult. samas, kui kogu aeg poleks olnud juttu sellest, et ta joob palju, siis ei oleks seda küll üldse tähele pannud. et mingi hetk ma lihtsalt teadsin, et ta joob palju ja ilmselt on jommis.
ning jaa, naiskarakterid said hädavaevu oma sõnad kokku 😛
(‘kuule, kas selle filmi nimi ei peaks olema mitte seitse idiooti?’ sosistas M. mulle poole filmi ajal. Dostojevskiga seosed puuduvad.)

teine film, noh.. no absurd. mind isiklikult natuke häiris, et mõned asjad olid täiesti ebareaalsed. no kui see aednik ära suri ja pärast ikka olemas oli, nt. ning stseen rannas oli mu jaoks ka natuke liiast, sellisel kujul. sest no üldiselt oli suurem osa selline, kuidas öelda, absurd, aga mitte otseselt üleloomulik või vägivaldne. ja no ausalt, naerda sai ka ikka kõvasti.
et ehk tegelikult oli peategelane ju oma koera taga igatsev mees (vs maffiaboss eelmises filmis, hmhmh), oli see film kuidagi – helge.
ja no tõesti, kui see tibi sinna Dolphi juurde sisse vajus, siis ma vist enam-vähem kõõksusin (ja kujutasin ette, et no reaalselt.. no see olukord olekski ilmselt selline.. vist?). või see küüslaugu koht.. ning jaa, seda uuesti istutatud palmi ei näidatudki lõpuks. kuigi, kas Kalifornias nad nimetavadki kuuski (spruce) järjekindlalt mändideks (pine)? see oli silmnähtavalt mingi kuusk, haha, (targutavalt) vist kanada kuuse mingi vorm 😛
Jesus Organic Pizza..

kahe filmi vahele mahtus hetk, kus mu esikusse maandus kolm ja pool lamba lihakeha, samal ajal oli seal tuttav oma väikelapsega, et laenata üht kodumasinat. ning kui ma siis, veel tunde hiljem, peale õnnestunud lambakaalumist, üritasin õmmelda, oli just täpselt see omnibussi-küsitleja veel puudu. mul oligi pooltund, kus ei toimunud mitte midagi. eksole. isegi keegi ei käinud lammast ära korjamas.
tipphetkel oli vannitoas neli nuga ja kaks teritajat. aga ei ühtegi röövitud koera.
õnneks.
sest tont teab, palju seal muidu võinuks verd ja muud segast veel olla..

ainult lapsega läks natuke halvasti, sest ta ikkagi ei tahtnud üksinda kinno minna, kuigi vaatasime midagi välja lausa. ja seda lauamängu, mida me mänginud ei olnud, ei suutnud ma (st mu aju) ka eile lõpuks vastu võtta ning teist ta ei valinud.
ma ikka ei ole üliinimene, tüng!
tool jäi ka ikka veel pooleli. aga ma ei taha seda uisapäisa teha.

***
mina: .. hommik ..? .. esmaspäev … ? :O juba jälle!
I: jube tihti kuidagi viimasel ajal….
II: Milleks paanika 🙂 Ainult 1/7 su elust on esmaspäevad 😉
mina: no laupäevad-pühapäevad küll ei ole 2/7, vaid ka 1/7 😛

***
hommikul aitasin ühel lambulisel 20+kg lammast autosse tassida.

reaalsus, film, unenägu.