Aasta: 2012

mul on küll tunne, et neid asju ei tehta väga sihilikult ja teadlikult, et oma ülemvõimu näidata, aga mine tea. ilmselt on erinevad variandid võimalikud. siiski on minus helge usk, et enamik mehi nendest, kes oma sokke kokku ei korja, ei tule lihtsalt selle peale, et seda võiks/peaks tegema ning mingi marginaalne osa on neid, kes teeb seda puhtast õelusest naise vastu. ning ilmselgelt enamik naisi ei mõtle ka kunagi muule, kui et jube tüütu on neid korjata; alandus tulebki ehk pähe neil, kes saavad aru, et seda tehakse nimme nende kiusamiseks.
kuid, aus olles, see ongi just selline vaikiv alandamine täiega. eriti, kui tegu ongi pideva ühepoolse teemaga. kui see mees samal ajal teeb igasuguseid muid kodus vajalikke asju, mis naine on ripakile jätnud, on asi muidugi tasakaalus 😛

teisalt, mulle meeldiks küll (puhtalt mugavusest), kui keegi teine minu järelt koristaks. ja ma ei põeks üldse ega ei tunneks end mingi ülbikuna seejuures. heh.
(aga mismoodi eelmise sissekande kommentaaride redel siia sobituks, ma ei tea siiani.. kuni just sõbrannad pakkusid, et redelit saab kasutada istmena, et külalsitele ülevalt alla vaadata – see vist juba hakkab sobima või?)

.. on ilmselgelt liiga vähe.
peale eilset samanimelist filmi olen ma selles veel enam veendnud, kui enne.

kõigepealt filmist, või peaks ütlema, et filmidest? sest suuresti oli tegu täiesti erinevate lookestega, mis osad omavahel kuidagi põimusid ja osad üldse mitte. kuna see oli ette teada, siis ma ei saanud ebameeldivat üllatust.
minu jaoks oli tegu huvitava mosaiigiga, mis lisaks inimsuhetele näitas linna igapäevaelu, oli täis muusikat ja päikest ja ookeani. siga tagahoovis, jam session kanade vahel, kodune lainekohin kõike saatmas. mõnigi asi meenutamas nõukogude-aegset lapsepõlve, ometi mitte masendusttekitavalt. kust siis ehitusmaterjali ikka saab, kui mitte ehituselt vasakule pannes..
inimesed, muidugi. valikud, lähedus ja kaugus, sõprus, üksindus. moraal.
Kuuba kaks raha: kohalik peeso ja valuuta vastu saadav CUC.
ilusad lagunenud majad. nõukaaegsed ja veel vanemad autod.
‘tal on kuus naist ja palju lapsi, aga tal ei ole nendega probleeme. ta ei ole kunagi kodus’.
muusika*.

kui ma olin väike, nii väike, et ei käinud veel kooliski, käis mu isa Kuubal. kaunis kalender rippus suure toa seinal ka siis, kui selle ‘aeg’ ammu läbi oli. mustvalged pildid ja värvilised diaposiitivid. merekarbid ja kuivatatud meritähed, üks on vist siiani kuskil minu juures. t-särgikesed mulle ja vennale, oo, värvilised, ilusad, ma olin liiga noor, et nende tollast väärtust tegelikult mõista.
hiljem unus see kõik aastateks.
et nüüd juba ammu tagasi olla.
jah, Kuuba ei ole vaid Havanna. isagi oli suure osa ajast hoopis Varaderos.
aga ikkagi.
ma vaatan selliseid film või midagi ja mul ei ole mitte mingit kahtluseraasugi, kas ma peaksin ühel kenal päeval sinna minema. ja pikemaks, kui 7 päeva.
küll lähengi.

—
* – ‘ema, miks sa ütled kogu aeg, et sa ei oska laulda, oskad ju?’ nõudis minult laps, kui ta eile õhtul Kungla rahvast pähe õppis ja ma talle seda kaasa jorisesin natuke õigemal viisil, kui ta ise seda tegi. no et ta paremini (mitte õigesti, nii hästi ma ei oska) selgeks saaks. pärast, kui ta oli duši all, tegin ma toas mõned salsasammud. mäletasin neidki!

ma ei suuda kuidagi otsustada, kas ma peaksin kirjutama eilsest päevast või nädalavahetuse filmidest või mis. äkki ei peaks üldse? aga no ei saa ju.. seda enam, et uus film on kohe peale tulemas ning et need filmid, milles oli midagi sarnast, ja mu eilne päev moodustavad mingi omapärase orgaanilise terviku. et ehk Seitse psühhopaati, Eksitus ja lihtsalt üks segane pühapäev.

filmide läbiv teema, eksole, on koerarööv. kusjuures.. no just, rööv. ühel juhul oodatakse vastu pappi, teisel juhul seda, et peale röövi omanik suhtuks looma nii, nagu alguses. kusjuures looma valik on juhuslik ja seda mõlemas filmis, vist.
ja üldse, esimene film oli see, kus ma esimest korda kuulsin (või siis nägin) sõna ‘overkill‘ selle kõige otsesemas tähenduses. et ehk kui tappa, siis kohe ikka üle tappa. nojaa, kohati oli seda minu jaoks natuke palju, kuigi kohati kiskus absurdi ka juba. aga üldiselt meeldib mulle vähem tomatipastat või mida nad kasutavad, eriti, kui sellega on seotud ka hulk terariistu. ja sellest tüübist, kes oli pettunud, et ei olnudki viimast korralikku ja vinget tulevahetust, ma ei saanudki aru. nojah, psühho ju 😛 see-eest läks vanamees (eiei, mitte see jänesega psühho) mulle üsna hinge. temas oli mingit kummalist tarkust.
muidugi maffiaboss oli ka hea tüüp. ning see kirjanik mõjus kogu selles seltskonnas kuidgi süütult. samas, kui kogu aeg poleks olnud juttu sellest, et ta joob palju, siis ei oleks seda küll üldse tähele pannud. et mingi hetk ma lihtsalt teadsin, et ta joob palju ja ilmselt on jommis.
ning jaa, naiskarakterid said hädavaevu oma sõnad kokku 😛
(‘kuule, kas selle filmi nimi ei peaks olema mitte seitse idiooti?’ sosistas M. mulle poole filmi ajal. Dostojevskiga seosed puuduvad.)

teine film, noh.. no absurd. mind isiklikult natuke häiris, et mõned asjad olid täiesti ebareaalsed. no kui see aednik ära suri ja pärast ikka olemas oli, nt. ning stseen rannas oli mu jaoks ka natuke liiast, sellisel kujul. sest no üldiselt oli suurem osa selline, kuidas öelda, absurd, aga mitte otseselt üleloomulik või vägivaldne. ja no ausalt, naerda sai ka ikka kõvasti.
et ehk tegelikult oli peategelane ju oma koera taga igatsev mees (vs maffiaboss eelmises filmis, hmhmh), oli see film kuidagi – helge.
ja no tõesti, kui see tibi sinna Dolphi juurde sisse vajus, siis ma vist enam-vähem kõõksusin (ja kujutasin ette, et no reaalselt.. no see olukord olekski ilmselt selline.. vist?). või see küüslaugu koht.. ning jaa, seda uuesti istutatud palmi ei näidatudki lõpuks. kuigi, kas Kalifornias nad nimetavadki kuuski (spruce) järjekindlalt mändideks (pine)? see oli silmnähtavalt mingi kuusk, haha, (targutavalt) vist kanada kuuse mingi vorm 😛
Jesus Organic Pizza..

kahe filmi vahele mahtus hetk, kus mu esikusse maandus kolm ja pool lamba lihakeha, samal ajal oli seal tuttav oma väikelapsega, et laenata üht kodumasinat. ning kui ma siis, veel tunde hiljem, peale õnnestunud lambakaalumist, üritasin õmmelda, oli just täpselt see omnibussi-küsitleja veel puudu. mul oligi pooltund, kus ei toimunud mitte midagi. eksole. isegi keegi ei käinud lammast ära korjamas.
tipphetkel oli vannitoas neli nuga ja kaks teritajat. aga ei ühtegi röövitud koera.
õnneks.
sest tont teab, palju seal muidu võinuks verd ja muud segast veel olla..

ainult lapsega läks natuke halvasti, sest ta ikkagi ei tahtnud üksinda kinno minna, kuigi vaatasime midagi välja lausa. ja seda lauamängu, mida me mänginud ei olnud, ei suutnud ma (st mu aju) ka eile lõpuks vastu võtta ning teist ta ei valinud.
ma ikka ei ole üliinimene, tüng!
tool jäi ka ikka veel pooleli. aga ma ei taha seda uisapäisa teha.

***
mina: .. hommik ..? .. esmaspäev … ? :O juba jälle!
I: jube tihti kuidagi viimasel ajal….
II: Milleks paanika 🙂 Ainult 1/7 su elust on esmaspäevad 😉
mina: no laupäevad-pühapäevad küll ei ole 2/7, vaid ka 1/7 😛

***
hommikul aitasin ühel lambulisel 20+kg lammast autosse tassida.

reaalsus, film, unenägu.