puhkepäev peaks olema, aga no mis puhkus see on, ma küsin? õhtuks olen täiesti väsinud 🙂
igatahes, käisime Rannarahva Festivali kaemas. M. pakkus küll Rebala-Valkla vms tiiru välja (oh, OKO oleks sel juhul ka plaanis olnud kindlasti), aga sedapuhku jätsime selle pakkumise vahele.
palliga vette
keset päeva üleliia rahvast seal festivalil ei olnud just, eks enamik olid kusagil vees vist. siiski jõudsime paar tundi ringi vaadata ja asju teha. nende zorg-pallidega vee peale me ei läinud küll. ma isegi natuke oleksin tahtnud, aga poiss vaatas hinda, mõtles ja otsustas, et ei lähe. järjekorda ka ei olnud, oleks olnud lahe proovida. aga eks mõni teine kord siis.
müütati kala (värsket küll mitte), igast aedvilja, käsitööd, mett, leiba.. kalaneelud täitsa käisid, aga pole mõtet kokku osta, viimased päevad olen nagunii peamiselt kalavärkidest toitunud.
tuletornide näitus oli, lisaks valikule fotodele ja jutule olid puidust mudelid ka. muuseumis pidi olema see päris-näitus, aga aeg tuli risti ette, pealegi on laps seda näinud.
rannarahva spa
varjulises õues, miljonivaatega (sillerdav meri, jahid, Tallinna siluett) oli nn rannarahva spa. hoolituste hulgas olid muuseas ‘ahtrit vormiv rabarberilehtede mähis’, ‘kaislapeks ehk kõrkjatega vihtlemine’ ning ‘lõõgastav vobla nokkimine mereõhus’ 🙂
ma võtsin siiski hulka tavalisema protseduuri nimega ‘sügavsinine hoolitsus kätele meremuda ja meresoolaga’. ehk et käte koorimine ja mudamask ja õlitamine. kui ma hinna ütlen, siis ei usu seda keegi: 1 (üks!) euro! piparmündivesi oli tasuta.
kuuekordne köis ja õnnenael
lastealal olevad asjad on minu kutile muidugi juba liiga titekad, küll aga leiab ta juba tegevust mujal. kalanahkade rebimise võistlusel (mille võitis muide üks itaallane) ta ei osalenud, ergomeetriga (miks seal oli kirjas, et maismaal aerutamine, kui see oli ometi sõudmine?) ei sõitnud. küll aga keerutas ta kokku kuuekordse köie (seal pidin mina ka aitama ja Rannamõisa laevaseltsi tüdruk muidugi sättis samuti, ilma temata ei oleks küll see asi välja tulnud) ning tagus (sama seltsi sepa abiga) omale ühe päris sepisnaela. eks näha oli, et linnapoiss ja pole haamrit väga käes hoidnud, aga sõbralik sepp jagas kenasti juhtnööre 🙂
otse aiast 🙂
üldiselt on kätte jõudnud see mõnus suveosa, mil igasugune saak hakkab valmima. täiesti hindamatu aeg. ma ei ütle, redised-rabarberid jms on varem, aga nüüd on kõik muu: tomatid, herned, vaarikad, salatid, harvendusporknad, rullkõrvitsad, sõstrad.. mul on tegelikult lausa piinlik, et ma jõuan nende lähedale harvemini, kui võiks. ja kurkidega on sel aastal kuidagi halvasti, alles hakkavad tulema. st see on küll meie isiklik probleem, mitte üldine.
sissetegemisruumi mul ka väga ei ole ja ilmselgelt on see tegemisrõõm mu puhul suurem. söömisega on meil lood natuke kehvemad. st mõni asi läheb kenasti ja mõni vähem. et meie hoidised peaksid olema pisemat mõõtu, pooleliitrised purgid-totsid jäävad suurteks.
aga samas ei saa, aina enam tahan ise midagi külma või purki toppida.
vaarika-martsipani-toorjuusturull
kookidega on mul, nagu mainitud, kehvasti, sest ma ei suuda teha nii väikeseid koguseid, et meile kahele paras oleks. seekord aga ei suutnud ma neile vaarikatele mittekuidagi vastu panna ning tegin sellise rulli. tegelikult oli neljapäevase Maalehe Targu Talita lisas mingi vaarika-mandlirulli retsept, mida ma siis kohendasin. no näiteks ei suutnud ma martsipani riivida, vaid rullisin õhukeseks sinna vahele.
infoks veel, et põhi on kolmest munast, siis ongi see martsipanileht, siis vahustatud 35% koore ja maitsestamata toorjuustu segu (pooleks umbes), siis lõikusin vaarikaid peale ja keerasingi rulli. peale koore-toorjuustu segu, riivšokolaadi (sest üks õige kooks peab sisaldama ka šokolaadi, nagu mu laps teatab; ühtlasi ei pidanud ma siis seda segu kuidagi kunstiliselt sinna rulli peale panema) ning mammusid.
ma ei mäleta, kas see on kogu aeg olnud või just viimasel ajal, aga lisaks Tallinna liikluskorralduse üle virisemisele on popp ka ilma üle viriseda. mul on juba täiesti piinlik juttude peale, et ‘suve ei ole’ vastata, et on ju ometi küll. sest ma ei saa aru, millest räägitakse.
ilmselgelt on minu jaoks suve latt päris madalal ja ei eelda 25+ kraadi õues, 18+ kraadi vees ning 3+ vihmata nädalat. nõrk muidugi.
talvest mäletan, et probleemiks on lumi. aga võib-olla mäletan valesti. ilmselt temperatuur ka.
nojaa, eks meeldiks mullegi vahel kusagil mingis teises kliimas olla, aga pikemalt küll mitte. mingi külm vihm, kui seda pikalt sajab, on tüütu. aga mul on vist vedanud ka, sel suvel ma ei ole üldse saanud nii palju vihma, nagu mõni teine. või vähemalt jääb selline tunne. ja päikesepuuduse üle üldiselt ka ei oska kurta.
seda küll, et paar suve olid väga soojad ja päikselised, aga see suvi on minu meelest selline Eesti keskmine ja mulle sobib 🙂
küll aga ei sobi mulle see, et eile hoolega tehtud heeringa-sibulsalat ja leib jäid koju ning teel tööle möödusin Bonapartest ning nüüd on mul neid sinepiseemne-parmesaniküpsiseid jälle. st iseenesest sobivad, kui sellise hulga saia söömine ei mõjuks uimastavalt ja paksukstegevalt.
aga ma olen lõpuks omandanud oskuse mitte näha end 60-kilose tütarlapsena ning oskan juba valida garderoobi esemeid, mis toovad esile seda, mida vaja ning varjavad seega nüansse, mida ma väga demoda ei taha 🙂
nojah, päris naljakas on nüüd õhtul lihtsalt kodus vedeleda ja mittemidagi teha. kuigi ma tean väga hästi, et sellist aega on ka aktiivse tegutsemise kõrvale vaja. samas aeg iseenda jaoks on nii üks kui teine. puhata ja mängida, teadagi 🙂
sest äkki sügisel on selleks vähem aega?
ma nüüd võtsin kohe pikalt hoogu, et kirjutada. sest viimase kümnekonna päevaga, mil ma olen suures osas olnud harjumuspärasest tsivilisatsioonist (loe: Tallinnast) eemal, on muidugi väga palju toimunud. lausa nii, et ma juba muigasin, et mu poolest võib suvi nüüd otsa ka saada, sest mul on umbes kõik tehtud. ka need tegevused, mis aastaid on pigem augustis olnud. et ehk Lätis ja Marjasoos ära käidud. kummalisel kombel olin ma nende vahel isegi oma 27 tundi Tallinnas. ma ei saa öelda, et kodus, sest üsna suure osa sellest ajast olin ma lausa tööl.
nii et nagu ma kevadel juba pakkusin, tuleb suvi (ja eriti juuli) tihe – kuigi kõik ei ole just samad plaanid, mis siis olid.
igatahes.
kogu tee Riia lähistele olin ma roolis. teadagi, mulle meeldib ju sõita ja selles mõttes oli sõbranna õnnetu kukkumine minu jaoks natuke hea.
lõunasöögipeatus Pärnus oli ühe komisjonipoe kõrval, kuhu me peale sööki pojaga läksime. meie toidud toodi varem ja seega lõpetasime kiiremini ning ei jäänud ootama. nojah. akordion jäi ostmata (nali, see ei olnud plaaniski), kuid Ojakääru Džässmuusika sai mu poja omaks ning ta enamvähem röögib, kui ma üritan seda puudutada.
Saulkrasti rand
Saulkrasti Jazzile jõudsime lausa paaril õhtul. jälle vedas, et meile auto usaldati, muidu oleks just tagasisaamine olnud veidi problemaatiline. kuigi Riia lähistel käib ronge ikka tegelikult mõnusalt tihti, mitte nagu meil siin. laps muidugi ei saanud küsimata jätta, et kui nad Lätis neid elektrironge toodavad ja perroonid on madalad, miks nad ikka siis veel kõrgeid ronge teevad. no mina ka ei tea. sest tootmisprotsessi muutmine on kallis?
Raimonda Macata Quintet RM5
kontserditel oli poeg muidugi sillas. üllatuslikul kombel tunnistas ta lemmikuteks bigbändid ja selle Raimonds Macatsi kvinteti (nimetähtede kattuvus poja omaga on kokkusattumus :P). ometi oli seal noortebände, mis tegid ju iseenesest lihtsamat muusikat. aga ei. ma olen juba tegelikult aru saanud, et ta võib üsna keerulisi asju kuulata, kui vähegi tahab.
ma muidugi ei tea, kui palju teda mõjutas see, et Raimonds on ka Villu Veskiga koostööd tegev artist..
samas oli veider see bänd, mille tasuta kontserti ühel päeval kuulasime. nimi La Petite Paris vihjas küll, maitea, võibolla teatavale salongimuusikale, kuid, oh õudust, sisuliselt oli tegu suures osas soome laevadelt tuttava humppaga või millegi sarnasega. isegi päris toredad lood esitati mingis üsna veidras seades, mis ikka ja jälle meenutas Lauantaitansse (kunagi oli mingi sarnase nimega saada Soome telekast, sel ajal, kui ametlikult seda vaadata ei tohtinud. mingi bänd mängis ja inimesed tantsisid, ikka soome-stiilis tangot jms, mis, teadagi, erineb väga sellest, mida muu maailm teab). eks oma osa oli sellel, et bändi juhtliige oligi Soomest.
Ecolines oli täiesti okei, eriti nende imelikult odav piletihind. aga võileiva ootamine tunnike ei olnud seal okei. nad ei pidanud seda ju tegema ometi.
Suur-Emajõe algus Jõesuus
kuigi Läti see osa, mida ma tunnen, on täis luitemetsi ja liivaranda, on meie oma pisike Eesti kesksuvel ikka täiesti vapustav. keskpäevane juulipäike on pleegitav, aga õhtul on värvid pehmed ja soojad. sellistel hetkedel on mul kahju, et kaameratega natuke kehvasti on.
saunamaja oli tuttav ja ootel, uus elumaja algul natuke võõrastav – sisseelamata. köök tegi kadedaks.
nahkhiiri veel ei liikunud, sirtsud olid veel üsna vaiksed, suur korje oli alles algamas.
kukeseenesaak
õuealune oli kukeseenepoisse täis, pererahva lahkel loal võisin need ära korjata. natuke saadeti kaugemale ka, üks jupp juhatati kätte.
mul on nende metsaskäimistega väike probleem, st suvaliste metsadega. et kui ma asustatud kohas viskan korra kaardile pilgu peale ja muudkui orienteerun, siis mets suudab mind üllatada. oma meelest liigun ühes suunas ja tean täpselt, kus on auto või mingi muu orientiir – aga no ei ole! liiguvad vahepeal ära! et ehk ma suudan toimetada metsas, kui mul on kas keegi kaasas, kellel on sealne kohataju parem või kui mets on piisavalt hõre, et orientiir näha on.
ja vot selles mõttes on Marjasoos hoovi peal ja lähiümbruses korilusega tegelemine meeldiv ja ohutu (siinkohal mainin, et ega võõraid sinna niimoodi ei lubata mitte). seeni korjates olid lausa mõned hetked, mil maja ei paistnud, aga siis tuli kuuse tagant välja astuda 🙂
mustikaverine käsi
‘ema, sul on oodata karmi kättemaksu, sul on käed mustikaverega koos!’, teatas poeg mulle ühel hetkel. tõesti, mõne männi ümbert olin ma ‘mõrvanud’ mitmed mustikad. ega seal aru saada ei olnudki, et keegi noppinud oleks. madala pingi oleks pidanud saunast tooma, jalad väsisid ühe koha peal kükitamisest ära.
meenutasin vanaema, kes juba siis, kui ta liikumine oli problemaatiline, Hiiumaal sugulaste juures jalutaski karkude ja taburetiga metsaserva (mis oli üsna maja kõrval), korv veel ka näpus ning siis tabureti abil seal mustikaid korjas. ikka et ümbrus tühjaks, korv natuke kaugemale maha ja taburetile toetades seda samas veidi edasi nihutades.
metsatäis mustikaid
sinikaid oli ka tegelikult, juba kaugemal, päris palju. aga siis ei olnud enam mahti korjata. pealegi on see sarnasem sellele põllumustikale, mida seal hektarite kaupa nagunii on. eksole, ma usun, et pererahval oli niigi lõbus vaadata, kuidas ma seal metsmarju korjan, kui kohe-kohe on korjajad põldu minemas.
uute põõsaste hulgas avastasin muuseas ka sellise, millel mustikad kergelt karusmarjamaitselised. või siis olid need lihtsalt veidi toored veel.
metsmaasikaid sain ka natuke. õige aeg on juba läbi, nii et nö järelnoppimine. sügavkülma sain ikka mõnegi pannkoogiportsujao kotikesi metsmaasika-toormoosiga.
aga ei saa mainimata jätta, et mul õnnestus maasikakorjamise käigus ämbrike kaks (!) korda ümber ajada. eksole. esimene kord süüdistasin viltust maad, vale tuult ja liiga kuuma päikest 😛 teine kord hakkasin mõtlema, et viga on vist ikka äkki minus. liiga vana või midagi? igatahes ehk oleks mõistlik järgmiseks korraks hankida see titekauss, mis kunagi ümber ei lähe. ma ei suuda seda praegu välja guugeldada, aga on mingi selline ufo olemas. tõesti.
murakapoeg
murakaid, mille lehti metsaalune või vähemalt rabasem osa sellest täis on, oli vähe. ja mitte, et oleks ära korjatud, külm olla liiga teinud. järgmiseks aastaks pidi aga head muraka-aastat lubama. no ja seal oli piisavalt kasuvkohti, kuhu ma julgeksin ka minna.
Valguta Mustjärv
Mustjärve õõtsikule (mida tegelikult pildil ka natuke on) ma väga kaugele kindlasti ei julge minna. need mõnedki meetrid olid päris hirmutavad, kuigi tundusid veel üsna ohutud, mingi rajakegi oli tajutav. aga lääne poole jääv aeglaselt kinnikasvav raba (vähemalt ma oletan, et laudtee viis üle sellise asja, kõik märgid viitasid kirjutatule) on ilmselt küll väga kindel. teisalt liigagi, arvata, et see on korjajaid täis (nagu metsaalune oli mustika- ja seeneotsijaid ikka tihkelt täis).
pohlad valmivad 🙂
kui Eestis levinuim tänavanimi on mitte Pikk tänav ega Aia tänav, vaid hoopis Pargi, siis Mustjärv ja Valg(e)järv on üsna kindlalt levinuimad järvenimed. ma ei kontrollinud seda väidet muidugi, nii et see ei pruugi tõele vastata. loogika ütleb lihtsalt.
konkreetse järve vesi on kalda ääres vaadates, heh, must. kallast ei ole, rabajärv ju. ning isegi järveäärel jalgrajakesel kõndides on tegelikult teada, et kusagil sealsamas männijuurte all on ikka turvas. kallast õieti ei ole, on õõtsikuid, roostikku või koheselt sügavaks minevat vett. et vaatad mustavasse vette ja tajud, et ups, oled mingi imeliku pinnaseriba peal, mille all on ka umbes vesi. vesi ise ei olegi nii sügav, küll aga on seal tihkelt muda.
mingi riisiline kasvab seal ka, aga ma ei mäleta, mis täpselt.
Võrtsjärv, Vehendi
ühel kenal õhtul viidi meid Valguta poldrile, mida nüüd ei ole aastaid enam tühjaks pumbatud. lindude poegmisaeg oli juba läbi ja seega masse ei olnud, ka ei tunne ma ise neid. küll aga poseerisid meile kormoranid ja mõnedki pardilised. hallhaigrule lisaks oli seal ka haruldasemat hõbehaigrut ning kaugelt nägime mingit kotkalist ka lendamas. kalamehi nägime ka 😉
teeservalt nokkisime natuke metsvaarikaid, ühest kohast sai suure pundi pune kaasa.
kolm kooki
miskipärast juhtus nii, et tegime kolmel õhtul järjest kooki. kõik olid sellised, mis tahtsid üleöö seista: maasikaunistus (sest me korjasime aedmaasikad ära), küpsisepõhjal jogurti-kohupiima-mustikatort (retsept on inspireeritud siit, kohendasime vastavalt võimalustele ja sisetundele; no ja tegime, sest see on mustikakook) ning täiesti tavaline küpsisetort (sest see oli perenaisel juba enne meie saabumist plaanis).
kõik söödi ära 🙂
saiavili
vili on valmimas. kas seda peab kuidagi kommenteerima?
viljapõldude vahel sõites meenus Ruja ja Rannapi vähemtuntud (vähem kui ‘Ilus maa’ siis) kantaat ‘Sõõm õhku’, minu mälu järgi Leelo Tungla sõnadele, täpsemalt just see katke, et ‘põllul loob noor rukis juba pead, iga kõrs täis lootust’ (linki ei saa, sest seda ei ole kuskil olemas, vähemalt mina ei ole leidnud ning minu südametunnistus ei luba seda üles panna ka). kuigi jah, pea on loodud ammu juba. ikkagi.
antud kantaadist veel, seda peetakse nõrgemaks, kui ‘Ilus maa’, aga minu meelest on need lihtsalt väga-väga erinevad ning neid ei saa võrrelda.
igatahes, neid põlde vaadates, taaskord samast loost: ‘suvepäeval heledal millestki meel on hell’.
leivavili
Põhjaka mõis sai ka ära külastatud. kõht oli liiga täis ja aega ei tahtnud väga kulutada, nii et soojad road jäid maitsemata ja isegi üks vale kook sai liiga hilja ära fikseeritud. pool kooki oli selleks ajaks juba otsas ja kiidetud.
maitsetaimed ja tomatid kasvasid nunnult sealsamas õueterrassil. ruumi oli ka vist seeõttu piisavalt, et istuda sai ka õues.
Põhjaka bruchettad
novot. mõned lühidad katked.
igatahes saavutasin ma seisu, kus üks nädal on praktiliselt kadunud. arvutasin, et nii, selle järgmise asjani on veel kümmekond päeva.. aga kuupäevad ei klapi mitte. no ei ole jah, mõni üksik päev ainult! (mida ma nüüd küll puhkuse ajal teen, kui väljaspool puhkust nii karmilt puhatud on, ah?)
kesksuvi.. ja ärge tulge ütlema, et ei ole ilus suvi!
jah, täiesti mõnus suvi. mis sest ikka, et õhtul jope peale peab võtma, kui muidu hästi on? jälle üks lõputu juuli – või lõputult kena juuli.
linnapreili lõbud: olen muru niitnud, sauna kütnud, metsa all hulkunud ja mustikaid ‘mõrvanud’, maisi grillinud, maasikakooki teinud. suvemõnusad tegemised. nagu sanatoorium, ma ütlen 🙂
nojah, enamik vist saab siiski. ma arvan, kuna nad pole ammu käinud. ja piiriäär ei ole ka ‘päris’.
igatahes, kui sülle potsatas igati soodne võimalus Saulkrasti jazzi ajaks siia kusagile Saulkrasti ja Riia vahele saada, siis ei tasu ometi saatusega mängida 🙂 Riiat on seekord vähe, Saulkrastit palju. päikest jagub ka.
tundub, et ongi tihe suvi ning tõesti, paljud head asjad elus on peaaegu tasuta. ning tänud CV-le ja J-le, kes mulle nö avanssi võimaldasid 🙂
päris hea oli märjad teksad ja sokid ja jalatsid ära võtta. enne ei saanudki aru, et nii hull on. neil hetkedel, kui ei sadanud, oli nagunii lausa mõnus.
kodutomatid on ka mõnusad. lisaks sunniti last maasikaid ja kirsse sööma 😛
parmupilliga, mis pojale eile silma jäi, läks kehvasti – see müüja oli täna kadunud kui tina tuhka. üldse oli täna vähem müüjaid, sonimüüjat ka nt ei olnud. hea, et sellega eile ühele poole sai. Folie etendus oli lahe, tublid tüdrukud igatahes.
vesilennukid olid kadunud asjade hulgas ja lennusadamas sajdas enamvähem kogu selle aja, kui me seal olime.
Noblessneris oli aga hea muusika (laps jõnksutas puusa kaasa) ja sealne vintage-disainiturg oli ka päris tore. no vähemalt vaadata. tegelikult oli üks ülilahe suvine kleidikomplekt ka, värvid ja kõik sobis – välja arvatud suurus. omgo hea, ei jäänud kripeldama.
kala ei ostnud. võinuks muidugi.
tegelikult võiks palju pikemalt kirjutada, aga ei jaksa. rahulolev väsimus.
nii palju siis kenast vaiksest, rahulikust ja kodusest laupäevast. no nagu ikka. man plans, God laughs.
hommikul just teatasin, et mul on selline päev, et kuni õhtuni pole mitte midagi teha. et logelen. sõbranna leidis, et tore, raamat kätte ja lebota. hea plaan.
kuni teine sõbranna leidis, et täna tuleks ikka temaga natuke manuaalkastisõitu proovida. ta on peale autokooli ainult automaadiga sõitnud, aga nüüd on vaja manuaal ka taas selgeks saada. mingid päevad tagasi saime juba ühelt ühiselt tuttavalt teada, et tema autot võib kasutada küll, aga siis ei saanud kohe minna, nii et tänane tundus sobiv.
ja kui me seal, linnast väljas, kohal olime, tuli pähe, et autoomanik on täna ometi ise ka kodus ja võinuks ise juhendada.
aga noh, nüüd olin mina ka ja nii me siis seal niitude vahel jõnksutasime sidurit tundma õppida. käigukasti ka. sest algul õnnestub ikka teise asemel neljas ja kolmanda asemel viies sisse lükata, sellest rääkimata, et vahepeal üldse vabakäigu peal gaasi anda. mina muudkui patsutasin õlale ja lasin uuesti proovida. ja kui välja suri, keelasin paanikasse minemast 😛 et oluline on leida ohutuled ja uuesti proovida, mis seal ikka siis. igatahes selle tunnikese peale tundis ta end kindlamalt küll ja mina ei röökinudki närvihaigelt ta peale. tublid mõlemad 😛 vahepeal nõustasin teda rannariiete osas ka 😛
pärast oleks võinud ju veel külas istuda pikalt ja lobada, aga mu laps helistas, et ta on varsti jõudmas ja et äkki läheks juba täna Merepäevadele. mina, muidugi, plaanisin homme. nii et ei mingit pikka juttu.
tagasi sõites oli veider see, et nn kutsikas ja suur buss tulid 10 minutilise vahega, kutsikas oli püsti täis ja buss pooltühi. muidugi me ei läinud täis kutsika peale (kuigi me ei teadnud siis veel, et buss on nii tühi; me lihtsalt arvasime, et buss on suurem ja ehk ei ole lausa nii täis).
laps oligi kodus, vahtis telekat ja selle aja peale juba mõtles, et ah, ei lähe kuskile. mina, karm ema nagu ma olen, arvasin, et ega ta nüüd teleka eest ka seepärast tunde olla saa, mispeale poeg ikkagi arvas, et nooo lähme siiiiis pealegi..
ja nii me seal oma kolm tundi ära kulutasimegi, peamiselt Reisisadama ümbruses.
toiduletid, nänniletid, konterdid, saundiproovid, väike näks siit, teine sealt. linane soni poisile – paar suve ei kandnud ta üldse mütse, nüüd enne laagrit sai tädilt ühe nokaka, mida kandis ja täna vahetas selle käigu peale kena soni vastu. parmupill ja etnograafiast inspireeritud (Läti päritolu, kodulehel on küll vähe tooteid) pronksehted jäid täna ostmata; mõni armas pehmikkass jäi küll silma, aga ilmselgelt hetkel soetamata; ragulkast loobus laps ise.
muusikast ka. alustame tagantpoolt.
tango, teadagi, on väga huvitav muusika. Piazzolla Libertango tunneb ära isegi mu laps. aga seal oli veel mõni päris huvitav pala. ning ma vaatasin, et poiss on ka hakanud neid argentiina tangosid nautima või neist aru saama. Quinteto Ángel oli see saksa päritolu tangobänd, mille muusikat me nautisime. varem oli mingi teine ka, aga siis ma jalutasime kaugemal.
Abrahama’s Cafe andis nüüd õhtul (vist praegugi veel) tasulise kontserdi, aga tortillakrõpsude ja salsa kõrvale saime osa nende saundikast.
aga kui me läksime, esines elektroonilist, veidi hausilikku tantsumuusikat mängiv State of Zoe, mis oli väga positiivne üllatus. lapsele meeldis ka. ma ei ole ju üldse kursis tänapäevase muusikaga ja kui midagi minuni jõuab, siis on see ikka mingi siuke mainstriim, mis reeglina mulle midagi ei paku. mingitele tantsumuusikaüritustele, kus ehk sellist musa kohtaks, ma ei jõua, sest need algavad alati nii hilja, et ma ei viitsi minna (isegi, kui ma välja mõtleksin, kuidas ma koju tagasi saan). ja nüüd siis oli võimalus kuulda kodumaist mõnusat tantsumusa.
pilte ei ole. sest see kaamerajunn keeldus tööle minemast. õhtul kodus nüüd nikerdasin miskit ja sain ikkagi tööle, aga keegi ei ütle, et see on püsiv olek.
ja laps kasvas oma Lego-käekellast välja. mõnda aega tagasi juba rääkis, et uut kella tahaks. tuli tagasi ja oligi, mitte küll uus, aga isa vana. mul üks mure vähem 🙂
lihtsamalt öeldes: targem annab järele.
kuigi ma oleksin ebaaus, kui ma ütleksin, et ma ise kõik õigesti olen teinud (eelmise postituse valguses). millal ma ometi õpin ära, et tegelikult ei ole mõtet inimestest siiski peamiselt head arvata? eriti neist, kes on ennegi mind osavalt alla oma tasemele tõmmanud.
punkt.
vannitoa põrand läheb kohe sundlammutamisele. mis sellega pärast edasi saab, ei ole mul aimugi.
