ega laupäev raisata ole

igasuguseid asju toimub nädalavahetusel, aga kui kurk kriibib ja talveasjad oma suvepesast mu juurde tagasi jõuavad, siis tuleb püsida kodus ja mitte käia mööda meeldivaid üritusi (rahakotile ka meeldivam).

päevatöö lõppes sellega, et riidekapi stangedel rippuvad asjad on kenasti reorganiseeritud. riidepuud on lõpuks ometi ühte sorti; kummalisel kombel jäi neid järgi väga vähe, et ehk teades, palju neid oli, on mul riideid palju. viimast kinnitab ka visuaalne vaatlus. ometi, taaskord, on suur hunnik ka neid asju, mis lähevad niisama minema ja väiksem hunnik neid, mida üritaks müüa. ja ma vannun taaskord endale, et ma ei lähe kaltsukasse, ei lähe!

aga ma olen igatahes saavutanud seisu, kus kapipealne on peaaegu et tühi ja mõne riiuli saaks ka tühjaks, kui natuke pingutada.
kui nüüd paberisahtlid ka ära sortida ja natuke ümber paigutada, oleks veel mõnusam. kuid laupäevad ei ole veel otsas, nii et – mitte täna.

panzanellat tegema.

septembripäike paistab aknast silma

mul on tunne, et see koolialgus on mulle pingelisem, kui lapsele. kuigi ma ei näe ta sisse. ning ma ei tea, kas ohtralt kodutöid on tingitud teisest koolist või ongi neljas klass selline.
muusikakoolis on nüüd ka rohkem teha. see noodiõpe, mis ta sai, on küll positiivses mõttes veider, sest ta oskab rohkem, kui eeldada võiks.
küll kõik sujub.
kui ma ainult ise nii väsinud ei oleks. uni on ka rahutu, nii et ma ei maga hästi välja. see annab omakorda natuke seljas tunda.
magneesiumikuur, mis muud.
(kuigi ma annaksin pool kuningriiki, et nädala kuskil spaas vedeleda. aga mul ei ole kuningriiki ega ka nädalat aega :P)

hilisõhtune kiirvestlus netis oli väga ergutav. no täiesti vale aeg ergutuseks muidugi. ilmselt ajasin ma küll sellist juttu, nagu oleksin veini joonud. tühjagi. vein seisab jõude.
“ma tunnen puudust tarkade ja ilusate ja vägevate naiste seltskonnast.” mina või? ausalt või?

ma ei julge ikka veel vene keeles lugeda. raamatud on riiulis, aga ma pelgan. äkki peaks ikka alustuseks mingi lasteka võtma? ‘minu esimesed sõnad’ või miskit?
seni loen julgustuseks eesti keelde tõlgitud kaasaegset vene kirjandust.

viimase sofasurfajaga tuli pool Islandit koju kätte.

sinine kesknädal

mul ei ole täna isegi oma mõtteid. vist.

selgus, et ekspressbussis ei peagi enam lisapiletit ostma. aga nad võiks ikka kogu seda ühistranspordivõrku kaasajastada, mitte tasuta pakkuda. asi ei ole ju rahas ometigi. hommikuti liigub ühistransport mu akna alt mööda kahekaupa, peale seda on 5-6 minutit pausi. et siis tulevad järgmised kaks. graafik ütleb ka, et nii nad käivadki.
see ei ole muidugi mitte ainus probleem.

ah, ja oma mõtteviisiga oleme me ka kusagil ajast maast muidugi. kui sul autot ei ole, siis enamik ikka vahib, et mingi imelik oled. aga kui mul auto mingil päeval akna all seisis, siis ei olnud sellega midagi teha. ja kui sa rattaga ei tee hullu sporti, vaid kasutad transpordivahendina, siis peetakse sind poolboheemlasest udupeaks. rääkimata sellest, et normaalne inimene ei ela ju kunagises ebapopis rajoonis staliniaegses majas ometi.
aga mu oma valik ja siiani pean seda mõistlikuks.

igaühele oma rada, palunväga.

lõike öökapiraamatust

“Ahistavad endised tuttavad, kallimad või elukaaslased, kes ei taha oma saaki käest lasta, püsivad oma endisel pidevalt sabas, käivad tal tööl vastas, helistavad talle ööpäev läbi ja ähvardavad teda otseselt või kaudselt. /-/ On kindlaks tehtud, et ahistamine, reageerigu ohver sellele kuitahes vähe, võib viia füüsilise vägivallani.”

“Ründavaid mõista andmisi ja vihjeid täis kirjad on osav võte, et teist jälgi jätmata tasakaalust välja lüüa. Kõrvaline lugeja oskab neist arvata vaid seda, et kas inimest vahetavad tavalisi teravusi. Kuid see ei ole nii. Siin on tegemist ühepoolse rünnakuga, kus rünnatav ei saa reageerida ja end kaitsta.”

“Niipea, kui tundub, et ohver pääseb tema käest, haarab agressorit paanika ja raev; ta läheb pööraseks. /-/ Selle vaenu õigustamiseks toob ahistaja ette partneripoolse tagakiusamise, mille vastu tal olevat end õigus kaitsta.
Projektsiooninähtuste tõttu on agressori vihkamine sama mõõtu vihkamisega, mida ta arvab, et ohver tunneb tema vastu. Tema silmis on ohver hukatust toov, julm koletis. Tegelikult ei tunne ohver selles järgus ei vaenu ega viha. Agressor aga omistab talle kurje kavatsusi ja ennetab teda, rünnates esimesena.”

M.-F. Hirigoyen “Moraalne ahistamine”

selle viimase lõigu kohta on elust endast näiteid küll tuua. et ehk agressoripoolseid rünnakuid stiilis ’ise sa ju kutsud sellise käitumise esile’. puhtakujulised õpikujuhtumid.

kolm head punkti

meeldetuletus kiireteks aegadeks. kui miski ei lähe nii, nagu ideaalis võiks, aga ma ei saa seda muuta, siis ei tohi põdeda.
vettehüpe tundmatusse, ma ütlen. vähemalt on hea seltskond, tundub.

ning jah, iga naer teeb head.. ja vabandanud olen ma oma elus küll ja rohkemgi, vahel lausa siis, kui ei oleks vajagi. ja vahel on vabandamisest ainult jama tulnud. aga see kuulub elu juurde ning.. vt ‘let go of what you can’t change’.

mõttejupid

tõvevimm ongi sees, poisil rohkem kui minul. nii palju sellest, et väidab, et palav on. ikka see tuul ja vihm ja tuul ei anna kokku midagi head. ma ise oleks võinud ka natuke rohkem talle selle pusaga peale käia.

aga üldiselt vastuoluline päev. juba õueski. välja vaadates petlikult päikseline, tegelikule samasugune vastik külm tuul nagu eile.
väike mure lapse pärast ka. paar asja, mis ta ütles, keerlevad mu sees ringi. aga küll saame hakkama. eks ma natuke aimasin ette. peaasi, et mu oma algav koormus fookust kauakd mujale ei vii.

kaal ja kapp

eilse päeva (lapsega mitte seotud) nali oli see, et mind saadeti kuskile mingeid riideid proovima ja kohapeal selgus, et see on umbes lasteriietepood. et ehk number 38ni leiab midagi, edasi (ehk normaalse naise suuruses) väga mitte 😛
ei, ma ei kurda, koht oli muidu aus ja mulle nende mõte ja idee meeldib. ja ägedaid asju oli küll. tore, et nad lubasid nüüd mõelda minusuguste peale ka.

no aga ausalt, ma ise arvan, et ma olen selline üsna keskmine, mitte mingi hiiglaslik tädi. isegi mu kehamassiindeks on täiesti normis (mitte enam ülemise piiri peal, nagu mingi hetk), kuigi see toob kaasa selle probleemi muidugi, et mõned olemasolevad seelikud, mis ma olen just suutnud omale osta, kipuvad liiga alla vajuma. häda ja viletsus, ma ütlen, sest kõik need pisemad olen ma julmalt ära visanud. iga naine teab, milline eneseületus on vaadata mingeid riideid, millesse oled kunagi mahtunud, teha süda kõvaks ja korrata endale ‘need ei lähe mulle enam kunagi selga’ ja ära visata, selmet hoida neid veel 10a kapis lootuses, et ükskord ma ikka võtan alla selle 5kg.. mitte, et ma ei peaks lisaks veel 5kg alla võtma, peaks küll, aga no ma ju tunnen ennast piisavalt, et ma ei pea seda väga reaalseks. ja siis on ikka tüng küll, kui need allesjäetud kipuvad suureks jääma ilma mingi minupoolse teadliku ponnistuseta.

tegelikult on ju ebapopp viriseda, kui oled alla võtnud, teised naised peavad napakaks ilmselgelt. aga kui see mõjutab riidekappi, ohjah.. niigi hoian end vaevaga kaltsukatest jms huvitavates poodidest eemal, et mitte osta juurde midagi. sest kuigi mul midagi kanda ei ole, on kapp ikka riideid täis 😛


(teatud juhtudel võib selles pildi sõna ‘clothes’ asendada ka sõnaga ‘shoes’ 🙂

aga lapsele vihjasin algul seepärast, lapsega seoses on ka paaril viimasel päeval paar päris head lapsesuuteemat olnud. viimane nt selline, et üks klassivend leidis, et mu oma meenutab natuke uut James Bondi 😛 eino maitea jah, ta tegelikult paneks pintsaku ka kooli selga, kui see jope alla mahuks. aga hästi ei mahu ja praeguste ilmadega jälle ilma jopeta hästi ei saa.
deodoranditeema oli ka naljakas, aga seda ma ei avalikusta 😛