jajah, tegelikult see ei ole naljakas, ei ükski osa sellest.
iga päevaga on aina raskem olla väärikas ja positiivne, kui külmkapis on peamiselt ainult hoidised.
kuna mina hetkel kirjutada ei taha, siis lugege parem seda artiklit.
Aasta: 2012
õmblusmasina ajalugu ja tänapäev, muud mula sekka
absoluutselt tüüpiline Murphy: sellel ühel kenal päeval, kui ma otsustan, et ma teen veel ühe tooli korda (ikka enne tugitooli; mul neid toole siin jagub), sellise, kus on juba vaja õmmelda ka, siis õmblusmasin, mis on tublilt aastaid kapis seisnud, ei tee piiksugi. nii harva, kui mul seda vaja läheb, ja tema hüppab niimoodi alt!
viimati oli kasutuses äkki nii 2,5a tagasi või midagi sellist, kui lapsele sai pintslitasku õmmeldud. ja enne seda.. vist siis, kui lasteaeda oli mingit putukakostüümi vaja.. ja enne seda.. kesse ikka mäletab?
no täiesti nöök.
kusjuures see on ilmselgelt selline masin, mida ei ole väga sügavat mõtet vist parandada ka.
teisalt on selles masinas jupp kummalist ajalugu.
nimelt on see pärit päevilt, mil NL oli umbes lagunemas, EVd veel napilt (vist) ei olnud (või siis vastupidi, napilt juba oli) ja poodides ei olnud ka midagi. isegi kui raha oleks olnud hunnikutes, siis kaubavalikut ikka veel ei olnud. ja mina õppisin õmblemist (mis on ka ilmselgelt põhjus, miks ma ei õmble. tundub äraspidine loogika? no ei ole, kohe üldse mitte*).
ning sugulased piiri tagant saatsid mulle väikseima kolmekohalise valuutasumma, mis oli ikka terve varandus tol ajal. aga mille eest siit ikkagi midagi saada ei olnud.
nii et sai võetud kaugekõne Leningradi sugulastele, rongi astutud ja suurlinna sõidetud.
õmblusmasinat ostma.
mingeid ühepäevaseid trippe oli ikka tehtud ja paar ekskursiooni ka. aga jaa, shoppamas oli ka käidud. ikka nii, et hilisõhtuse rongi peale siit, varahommikul kadunud Varssavi vaksalis, päev mööda linna kaubanduskeskusi (Gostinnõi Dvor, Passaaž, Frunze kaubamaja ja heal juhul ka Moskovskaja kauabamaja) lipatud, pärastlõunal rongile ja enne keskööd Tallinnas.. 24h ja käidud!
olid ajad..
aga seekord sai ikka paar ööd kohal oldud ja olukorda natuke uuritud.
suured kaubamajad olid juba teistmoodi, Gostinnõi Dvor oli täis imelikke väikeseid urkaid ja ühest sealt saigi ostetud see Jaguari nime kandev plastikkärakas. ikkagi välismaa õmblusmassin! ja pisike selline. no et tõmbad katte ümber ja kapinurka (kus see ongi enamuse oma elust veetnud).
grupiõed käisid külas seda imetlemas ja ma isegi õmblesin sellega mõne asja valmis kah.
ja nüüd, lihtsalt niimoodi äkitselt, ei tööta!
laiali lammutada seda ka ilmselt ei saa, no näeb välja selline tüüpiline ühekordne junn. mingeid kruvisid ega midagi muu mõistlikku ei ole.
nii et igavesti jama. sest katted tuleb ära teha, huupi ma neid küla peal teha ei saa ja kust ma ikka siia mingi masina saan?
kui muret kurtsin, aktiveerus üks sõbranna ja käisime ostsime talle õmblusmasina ära. niimoodi hoobilt, keset kena tuulist ja tormavat reede pärastlõunat, mil liikluses on hullumaja. ma olin natuke nõustajana kaasas või midagi, ikkagi õmblust õppinud inimene..
ah et miks ma ise ei ostnud?
vaat, ma sain selle artikli taustal äsja teada, et tegelikult me siin elame alla suhtelise vaesuspiiri ja ilmselgelt ei saa ma siis umbes sellesama vaesuspiiri peal maksvat õmblusmasinat omale siia soetada, et kord viie aasta jooksul kasutada. ja see pole poos, no päris reaalselt ei saagi jah. pole võimalusi, võiks lausa öelda (hambaarsti võimalustele ma siinkohal ei mõtle, küll kuidagi midagi laheneb).
muide, tollesama artikli kohta arvas kusagil mujal üks pooltuttav, et õppimine on elukvaliteeti tasuta tõstev teenus ja vinge, et selle eest veel peale makstakse. ma jäin selle juures kohe mõttesse, et kas mu täiskasvanuea õppimised on mu elukvaliteeti tõstnud ja jõudsin järeldusele, et ei ole. sest ma, pagana loll, õppisin seda, mis mulle meeldib, mitte seda, mis sisse toob. ja nüüd on mu igakuine elukvaliteet kehvem selle tagasimakstava õppelaenu võrra. õppelaen sai võetud, et maksta õppemaksu.
aga see läheb õmblusmasinast kõrvale.
et ehk toolid selga ja küla peale?
—-
* – enne seda õmbluskooli ma ikka õmblesin. aga sinna tulid tädid oma imelike, tol ajal kättesaadavate kangastega ja tahtsid neist asju, mida nondest kangasest ei oleks ka parima tahtmisega saanud. ning minu õmblemise puhul hakkab asi viltu kiskuma juba lõikamisest, mis siis veel rääkida asjadest nagu nööpauktasku ja muud sellised peensused. mida rohkem ma teada sain, kuidas õmblema peab, mida jubedamad kangad tulid, seda kohutavamaks see kõik läks ja seda rohkem hakkasin ma õmblemist vihkama.
P.S. peaks avama kihlveokontori, et kui mitu tellingukilet maja ümber hommikuks alles on?
yellow is the color
kollane võib olla ka sellise tooniga..
esimene tool
ikka ise ilu tegija.
et ehk lõpuks sain tehtud. ei võtnud kaua aega, aga et kõik vajalik oleks olemas, see võttis aega. ning jah, saab ka paremini (siin pildil ei paista pisivead välja), aga ma arvan, et esimese korra kohta on täitsa hea siiski. kuigi algus läks rohkem metsa, ma ikka nokkisin päris suure hulga klambreid poole pealt välja.
siinkohal ei saa jätta tänamata Vtl-i, kes lisaks headele riistadele ka hulga vajalikku nõu andis 🙂
see on siis alustuseks kõige lihtsam tool. erinevaid on siin veel ootel, nii et järg on aja jooksul tulemas.
way to succeed
noh, ikka kipume võrdlema või midagi.
selles mõttes on vahel õige, et ignorance is bliss. siis ei teki võrdlust ja muret, et äkki ma teen valesti või halvemini.
mitte, et sellel hetkes kuidagi mingi konkreetne kontekst oleks.
liiga kiire on.
hambavalu vist ka.
valgusfoori avamise päev
ausõna, noh!
kusjuures mitte midagi ei ole nagu valesti! kõik on normaalne ja kulgeb viisakalt, võiks ju öelda, et isegi hästi. ja ometi on selline päev, et .. aaarrrgh!
ilgelt tahaks nagu vähemalt vingudagi, aga isegi seda ei suuda, sest üldrahvalikud teemad (elekter jms) saavad niigi igalt poolt ja mul ei ole midagi uut ega põrutavat lisada. isiklikke põhjuseid vingumiseks nagu ei ole. välja arvatud seesama, et selline imelik päev on.
tööl soovitati isegi konjakipitsike võtta, aga esiteks mulle see jook ei maitse ja teiseks on imelik keset tööpäeva juua niimoodi. võtsin hoopis kohvi. mitte, et sellestki kuidagi abi oleks.
ja üleüldse, mismoodi saab olla nii, et kõik on nagu hästi, aga terve päeva on kohutav errori-tunne peal?
see pole ka päris normaalne, et ma tahan tangot tantsida. nagu ma oskaksin üldse..
Päeva Uudis:
une näod
täiskuuöö.
ma olin koolitusel, aga siis jalutasin linna peal, see oli Rakvere (aga ei olnud ka, nagu ikka unedes). lund oli paksult ja miskipärast oli hästi palju vene turiste.
siis sain aga hoopiski tuttavaga kokku ja läksime sööma. miskipärast oli see samas majas, kus koolitus ning see oli küll täiesti abstrakne maja et ehk ei seostu ühegi reaalse kohaga.
nojah, ja seal meid lihtsalt ei teenindatud. meesterahvas leti taga sebis umbes klaase puhastada ega pööranud meile mingit tähelepanu. kui teda hõigatud sai, siis umbes mõmises midagi ebamäärast vastu. kuskilt sigines sinna veel mu teendindusjuhina töötav sõbranna, umbes siis, kui peale mõningast teenindajapoolset õiendamist arvasin, et seda kohta ei soovita ma mitte kellelegi. mispeale tuli tagant veel üks mees, vist omanik või juhataja ning täiesti vabalt hakkasid nad seal arutama, et naised on ikka jõledad kliendid. kaasasolnud mees käitus nagu mömm ning jäi tüüpidele midagi vabandama, meie marssisime minema. sel ajal olid seal miskipärast mõned koolitusel olnud inimesed veel, kelle suhtumine oli stiilis, et oi, mismoodi keegi julges siin kohas midagi negatiivset öelda.
jõudsin tigeda ja näljasena ööbimispaika, kus miskipärast oli me tuba inimesi täis ja paar tükki istus minu voodil. igatahes teatasin neile, et neist oleks kena nüüd eest ära minna, sest ma tahan magada, muidu olen homme sama tige kui täna..
.. ja siis helises äratuskell.
kusjuures ma tükk aega mõtlesin, et see on mingi mõnitamine unenäos, aga siis tabasin ära, et ikka täiesti reaalne.
septembri lõpp
oeh.
eile oli vist veel enam-vähem rahulik päev. või siis rahulikum. hulkusime lapsega. no ja natuke muud nipet-näpet.
tänase päeva kohta ei saa mitte kuidagi ‘rahulik’ öelda.
kuigi lõpuks ei läinud see üldse plaanitult. sest eksole, üheksa korda mõõda, üks kord lõika. või siis oli see väike mõtlematus minu poolt lihtsalt. ikkagi esimene tool korda teha. ometi sain ma head riistad ja asjalikku nõu (rääkimata teisest tassist kohvist), aga nojah, ikka panin mööda. asi venib veel mõned päevad kahjuks.
laud sai küll korda, super!
well, seega plaanide muutus.
kapiotsa sain täis, ühe kapi tühjemaks. ilmselt pean julmemalt kasutama planeerimisvõtet ‘viska ära’. see on küll ajaplaneerimiskontekstis, aga tegelikult annab sellega kõike planeerida ju 😛
aga on hulk mingeid asju, millega ei oska õieti midagi teha. reisidelt toodud sodi ja muu selline. ära visata on nagu imelik, hoida ka kusagil õieti pole. ning mingid muud sellised asjad.
rääkimata suurest kastitäiest nendest, peamiselt lapsele väikseks jäänud, riietest-jalanõudest, mille müügiga peaks tegelema. no korralikud, ei taha ju päris niisama ära anda, aga kui ma mõtlen kogu sellele jamale, mis müügiga kaasa käib, siis tundub Paavlisse äraviimine juba päris hea mõte..
ja üldse, see kapp..
kui ma ehituspoes ja asju hankimas olin, helistas laps ja tuletas meelde paar asja, mis ma juba mõned päevad olen unustanud ostmata. nagu kummikindad omale ja paar muud sellist asja. no väga asjalik ja armas temast, ma oleksingi muidu ju jälle ära unustanud.
hiljem, kui me kana sõime ja kass samuti paar tükikest imekombel ära sõi, teatas laps, et kas sööb linde.. küpetatud linde 🙂
tähendab, ma olen ilmselgelt liiga väsinud, et artikuleeritult kirjutada.
mul on hääl ja ma ei karda seda kasutada
eile, kursustel, teine kohtumine.
läbiviijad ikka rõhutasid, et me sekkuksime, küsiksime, tooksime oma elust näiteid jms. vahepeal küsivad umbes ise ka. onju, keskmine eestlane on üsna vait, kui temalt midagi ei küsita, mõtleb, et tal ei ole midagi mõistlikku öelda, tema kogemused ei ole nii head ja küsimus kõlab rumalalt. aga mind see, teadagi, ei häiri. kui ma juba kõike teaksin, ei peaks ju ometi kursustel käima või midagi? nii et mina ja veel paar inimest ütleme siiski vahepeal ka sõna sekka. mis on täiesti okei, kuni me ikka juhendajale ka rääkimisaega jätame 🙂
aga, tulle tagasi alguse juurde, eile siis, tähendab, oli meil teine kord kokku saada. kuna ma istun uksest üsna kaugel ning kursuse lõppedes ei torma ju üle teiste ja laudade ukse juurde, jäin üsna viimaste hulka. samas oli tulnud koolitusjuht meie juhendajaga midagi rääkima. riietun vaikselt, kui koolitusjuht korraga tuleb ligi, et tere, teil läheb siin vist kenasti, ma kuulsin su häält mitmel korral.
mina olen selle peale, et nagu möh? et jah, ta esimene kord oli osa aega seal ruumis, aga.. mu häälel peab ikka väga erituv tämber olema või..
nojaa, tema kabinet on meie ruumi kõrval. aga no..
juhendaja sekkus siis ka ja leidis, et väga tore, et mõni sõna võtab, et küll siis teised ka julgevad varsti. et ehk jajaa, kõik on väga hästi, kinnitasid mõlemad.
aga minu hinge jäi ikka väike kahtluseuss, et äkki ei ole või?
ah, no öelgu siis otse, et hoia suu rohkem koomal (paar korda avasin ma suu küll siis, kui mingi ruumi õhkupaisatud küsimuse peale tekkinud sügav vaikus juba liiga piinlikuks hakkas muutuma..), mitte ärgu andku läbi lillede mõista. eriti, kui nad ise tegelikult pidevalt rõhutavad, et me sekkuksime. eksole? 🙂