nädala sotsiaalmajanduslik hala

eino, mul jäi praegu karp lahti. ei ole vaja igat etteantud linki klõpsida, jääb palju negatiivset kogemata..

„Sotsiaalminister ja tema alluvad on seega selgelt välja ütelnud, et arstide ja õdede puudus Eestis ei ole riiklikult oluline probleem ja sotsiaalministeerium selle lahendamisega ei tegele,“ nentis arstide liidu president Andres Kork.

tore on muidugi pugeda selle taha, et ärastamise käigus kõik tervishoiuasutused pidid omaette juriidilise isiku tekitama, nüüd ei olegi riigi probleem ju. ja üldse, kes ei jaksa oma arstiabi eest lisaks sotsaalmaksule veel kallis erakliinikus maksta, on ilmselgelt ka riigi seisukohast mõttetu inimene ja võibki vist maha surra või? sest nn rotid ei ole riiklikult oluline probleem ilmselgelt. tirivad veel keskmist palka alla ja tänu sellele me ei olegi veel Euroopa viie rikkama riigi hulgas või miskit.

„Eesti keskmine brutopalk on täna ligikaudu 870 eurot. Aga kust see keskmine võetakse?“
„See on umbes nii, et riigikogu liige sööb liha, mina söön kapsast, aga kahe peale kokku sööme kapsarulle lihaga…“

ja huvitav, et koolid ärastamata jäid – kuigi ma tean, selle koha peal teatavad kõrged ametnikud, et nema ei ole õpetajate tööandjad, kooli direktor on. ha-ha.

ma vaatan, et aina rohkem on neid, kes nimetavad hädavaevu olulisi kulutusi katva palga eest töölkäimist vabatahtlikuks tööks. aga eks selle kohta saab ka öelda, et mis sa virised, saad ju oma maksud makstud ja näe, isegi natuke söögiraha jääb alles!

J: ahmaitea, ma tunnen end koguaeg nagu viimane kehvik
J: midagi ei raatsi ja ei saa ja ei jagu
K: jah mul tuleb seda ka vahel ikka ette
PR: kui teie tunnete end kehvikutena, millena ma siis end tundma pean..

seletus ka: esimese kahe sissetulek on kordades suurem, kui minul. rahalisi kohustusi küll rohkem, kui minul. olgu, üks neist on lapsega kodus ja mingi sissetulekute vähenemine seega on toimunud.
kuid, mõlemal on lisaks viisakalt teeniv abikaasa ka. ah et oma viga, et mul ei ole? no ilmselgelt jah. aga ainult raha pärast ei suuda ma kellegagi koos olla ja mis parata, et need teised ei ole väga teeninud (+muud probleemid, ning laiali ei ole mindud mitte raha pärast, aga see selleks).

ja muidugi võib vastu vaielda, et asjad ei ole nii, nagu ma näen, et need mehhanismid toimivad teistmoodi jms. aga ausalt, üks keskmine inimene näebki umbes nii või veel hullemini neid asju.

lõpetuseks üks ilusam artikkel. muidugi, kui ikka millestki süüa osta ei ole, siis raha omale juurde ei mõtle, aga see on õige, et rahulolu (et mitte öelda ‘õnn’) seisneb mõtteviisis.

pühapäev

see oli vist neljapäeval, kui ma võtsin raamatukogust ühe raamatu, sellise 400lk, et on jupp aega lugemist. et nagunii ei ole aega ja puha. igaks juhuks ei võtnud veel rohkem ka, et piisab küll.
eks ma siis homme viin tagasi. sest sai juba läbi! ja mitte täna..


aitäh, A. ja M.!

ega laupäev raisata ole

igasuguseid asju toimub nädalavahetusel, aga kui kurk kriibib ja talveasjad oma suvepesast mu juurde tagasi jõuavad, siis tuleb püsida kodus ja mitte käia mööda meeldivaid üritusi (rahakotile ka meeldivam).

päevatöö lõppes sellega, et riidekapi stangedel rippuvad asjad on kenasti reorganiseeritud. riidepuud on lõpuks ometi ühte sorti; kummalisel kombel jäi neid järgi väga vähe, et ehk teades, palju neid oli, on mul riideid palju. viimast kinnitab ka visuaalne vaatlus. ometi, taaskord, on suur hunnik ka neid asju, mis lähevad niisama minema ja väiksem hunnik neid, mida üritaks müüa. ja ma vannun taaskord endale, et ma ei lähe kaltsukasse, ei lähe!

aga ma olen igatahes saavutanud seisu, kus kapipealne on peaaegu et tühi ja mõne riiuli saaks ka tühjaks, kui natuke pingutada.
kui nüüd paberisahtlid ka ära sortida ja natuke ümber paigutada, oleks veel mõnusam. kuid laupäevad ei ole veel otsas, nii et – mitte täna.

panzanellat tegema.

septembripäike paistab aknast silma

mul on tunne, et see koolialgus on mulle pingelisem, kui lapsele. kuigi ma ei näe ta sisse. ning ma ei tea, kas ohtralt kodutöid on tingitud teisest koolist või ongi neljas klass selline.
muusikakoolis on nüüd ka rohkem teha. see noodiõpe, mis ta sai, on küll positiivses mõttes veider, sest ta oskab rohkem, kui eeldada võiks.
küll kõik sujub.
kui ma ainult ise nii väsinud ei oleks. uni on ka rahutu, nii et ma ei maga hästi välja. see annab omakorda natuke seljas tunda.
magneesiumikuur, mis muud.
(kuigi ma annaksin pool kuningriiki, et nädala kuskil spaas vedeleda. aga mul ei ole kuningriiki ega ka nädalat aega :P)

hilisõhtune kiirvestlus netis oli väga ergutav. no täiesti vale aeg ergutuseks muidugi. ilmselt ajasin ma küll sellist juttu, nagu oleksin veini joonud. tühjagi. vein seisab jõude.
“ma tunnen puudust tarkade ja ilusate ja vägevate naiste seltskonnast.” mina või? ausalt või?

ma ei julge ikka veel vene keeles lugeda. raamatud on riiulis, aga ma pelgan. äkki peaks ikka alustuseks mingi lasteka võtma? ‘minu esimesed sõnad’ või miskit?
seni loen julgustuseks eesti keelde tõlgitud kaasaegset vene kirjandust.

viimase sofasurfajaga tuli pool Islandit koju kätte.

sinine kesknädal

mul ei ole täna isegi oma mõtteid. vist.

selgus, et ekspressbussis ei peagi enam lisapiletit ostma. aga nad võiks ikka kogu seda ühistranspordivõrku kaasajastada, mitte tasuta pakkuda. asi ei ole ju rahas ometigi. hommikuti liigub ühistransport mu akna alt mööda kahekaupa, peale seda on 5-6 minutit pausi. et siis tulevad järgmised kaks. graafik ütleb ka, et nii nad käivadki.
see ei ole muidugi mitte ainus probleem.

ah, ja oma mõtteviisiga oleme me ka kusagil ajast maast muidugi. kui sul autot ei ole, siis enamik ikka vahib, et mingi imelik oled. aga kui mul auto mingil päeval akna all seisis, siis ei olnud sellega midagi teha. ja kui sa rattaga ei tee hullu sporti, vaid kasutad transpordivahendina, siis peetakse sind poolboheemlasest udupeaks. rääkimata sellest, et normaalne inimene ei ela ju kunagises ebapopis rajoonis staliniaegses majas ometi.
aga mu oma valik ja siiani pean seda mõistlikuks.

igaühele oma rada, palunväga.

lõike öökapiraamatust

“Ahistavad endised tuttavad, kallimad või elukaaslased, kes ei taha oma saaki käest lasta, püsivad oma endisel pidevalt sabas, käivad tal tööl vastas, helistavad talle ööpäev läbi ja ähvardavad teda otseselt või kaudselt. /-/ On kindlaks tehtud, et ahistamine, reageerigu ohver sellele kuitahes vähe, võib viia füüsilise vägivallani.”

“Ründavaid mõista andmisi ja vihjeid täis kirjad on osav võte, et teist jälgi jätmata tasakaalust välja lüüa. Kõrvaline lugeja oskab neist arvata vaid seda, et kas inimest vahetavad tavalisi teravusi. Kuid see ei ole nii. Siin on tegemist ühepoolse rünnakuga, kus rünnatav ei saa reageerida ja end kaitsta.”

“Niipea, kui tundub, et ohver pääseb tema käest, haarab agressorit paanika ja raev; ta läheb pööraseks. /-/ Selle vaenu õigustamiseks toob ahistaja ette partneripoolse tagakiusamise, mille vastu tal olevat end õigus kaitsta.
Projektsiooninähtuste tõttu on agressori vihkamine sama mõõtu vihkamisega, mida ta arvab, et ohver tunneb tema vastu. Tema silmis on ohver hukatust toov, julm koletis. Tegelikult ei tunne ohver selles järgus ei vaenu ega viha. Agressor aga omistab talle kurje kavatsusi ja ennetab teda, rünnates esimesena.”

M.-F. Hirigoyen “Moraalne ahistamine”

selle viimase lõigu kohta on elust endast näiteid küll tuua. et ehk agressoripoolseid rünnakuid stiilis ’ise sa ju kutsud sellise käitumise esile’. puhtakujulised õpikujuhtumid.

kolm head punkti

meeldetuletus kiireteks aegadeks. kui miski ei lähe nii, nagu ideaalis võiks, aga ma ei saa seda muuta, siis ei tohi põdeda.
vettehüpe tundmatusse, ma ütlen. vähemalt on hea seltskond, tundub.

ning jah, iga naer teeb head.. ja vabandanud olen ma oma elus küll ja rohkemgi, vahel lausa siis, kui ei oleks vajagi. ja vahel on vabandamisest ainult jama tulnud. aga see kuulub elu juurde ning.. vt ‘let go of what you can’t change’.

mõttejupid

tõvevimm ongi sees, poisil rohkem kui minul. nii palju sellest, et väidab, et palav on. ikka see tuul ja vihm ja tuul ei anna kokku midagi head. ma ise oleks võinud ka natuke rohkem talle selle pusaga peale käia.

aga üldiselt vastuoluline päev. juba õueski. välja vaadates petlikult päikseline, tegelikule samasugune vastik külm tuul nagu eile.
väike mure lapse pärast ka. paar asja, mis ta ütles, keerlevad mu sees ringi. aga küll saame hakkama. eks ma natuke aimasin ette. peaasi, et mu oma algav koormus fookust kauakd mujale ei vii.