nii, kes otsis siit, ‘mida teha tervest kanast’, siis ma tõesti ei tea, valikuid on palju. üks võimalus, kui on mingi majakene või suvila, on seda kana kasvatada ja hoida, saab kodumune. aga talveks peab ta ikka enamvähem sooja saama ja süüa on ka vaja.
või siis löö maha, katku sulgedest puhtaks ja söö ära. kui on vanem kana, siis soovitan suppi keeta, muud sellest väga ei pruugi saada.
söögile ma väga ei taha küll hetkel mõelda ise. kõht on liigagi tühi, aga söögi ligi hästi ei saa.
Kuu: august 2012
oh neid kadunud närvirakke..
justjah, palju ma neid täna kaotasin, ei tea.
plaanid-plaanid..
hommikupoolik kulges rahulikult. värviostmisel küll selgus, et see valitud põhi, mille toonimine oli odav, ei sobi minu valitud värvuse jaoks (‘selle värviga saab ainult heledaid toone, selles on valge sees, te soovite liiga erksat tooni!’ – no ausalt, värvime kõik halliks või haiglaroheliseks?), nii et pidin valima teise põhja ja toonimine oli ka päris hirmutava hinnaga – aga üldiselt kulges see siiski üsna probleemitult.
pärastlõunane logistika aga lendas kõik vastu taevast.
lubasin mõne mitteoma-lapse ehk tuttava lapse ka laagrisse viia, koos oma omaga. no et kui ma juba auto sain, mis seal ikka, võin ju aidata teisi, nagu aidatakse mind (nt autoga).
ja vot, kui on juba liiga palju detaile ja kõik ei ole väga täpselt läbi räägitud, lisaks erinevad liikumised väljastpoolt linna siia kokku.. et jah, takkajärgi lõi pildi paika ja oleks saanud küll veidi paremini asju ajada, aga jooksvalt ei õnnestunud see kuidagi.
igatahes, kui väljasõit oli arvestatud kena varuga, no ikka lahedalt, siis reaalselt saime välja oluliselt hiljem. see lahe pooletunnine varu läks ludinal, sellest saime sõitma veel paarkümmend minutit hiljem. et ehk põhimõtteliselt väljusime 20 minutit üle selle aja, millal sõitma hakates oleksin ma end veel piisavalt mugavalt ja üsna (aga mitte päris) muretult tundnud.
praamini oli alla pooleteise tunni. mitte linnapiirist, vaid siit, kust õigele linnapiirilegi on normaalset oma 20-25 minti.
järgmine praam läinuks ka. tunde hiljem.
ning ma tegelikult vihhhhhkan kihutamist.
viimased 9 kilti oli kitsas kurviline tee.
lõplikult pidurdasin 5 meetrit praamist, väljumiseni 3 minti.
abivalmis laagripersonal rabas kiirelt kõik asjad ja lapsed, praam andis õigel ajal otsad, lapsed lehvitasid rõõmsalt ning kõik lõppes hästi.
ainult oma lapsest on kahju, sest tema pidi siin nägema-kuulma minu närveldamist, milles temal küll mingit osa ei olnud.
‘emme, sa ei saa ju midagi teha, pole ju mõtet närvis olla!’
õiges sõnad, aga kui korra kerib närvi püsti, lisaks vastutus ka.. siis on raske end pidurdada. kuigi tõesti, ma ei saanud neid asjaolusid siis enam muuta, mis meie väljumist pidurdasid (oleks veidi aega olnud ja korralikult kommunikeerunud veidi varem, siis oleks saanud). ja kui muuta ei saa, ei ole mõtet närvitseda.
roolis olin ma juba rahulik, kuigi pinges.
enne tagasisõitu võtsin ühe kohvi, aga sellest hoolimata oli pingelangus väga kohutav ning haigutasin kogu tee.
põhimõtteliselt peaks nüüd magama jääma.
puhkus, öeldakse selle kohta..
leti taga laadaline
inimene õpib kuni elab ning absoluutselt alati on võimalik midagi uut kogeda. mitte kunagi ei ole olukorda, et ‘kõik on ära tehtud’. mõni nendest tegemata asjadest on veel väga kättesaadav pealegi.
näiteks seista kaks päeva Raekoja platsil laadal leti taga (mitte leti ees) ja müüa mustikaid.
‘ema, mismoodi sa veel seista jaksad?’, küsis poeg, kui me koju jõudsime ja ma veel natuke köögis toimetasin. tema oli ka mõned tunnid jalul, kuigi kõndis mujal ringi. mina peamiselt seisin. ja ma ise ka ei tea, mismoodi ma veel jaksan.
aga, nagu eilegi, kui juba korra pikali visata, siis enam püsi ajada ei taha küll.
ja eilne päev oli ikkagi lühem, vist viie tunni ringi, täna üle seitsme tunni.
nagu seismisest üksi vähe, tammusin omaette rõõmsalt leti taga tantsida (sest kui muusika mängib, on kõige jubedamad tuimalt morni näoga istuvad kaupmehed) ning hõikasin kolmes keeles inimesi ligi. suheldud sai umbes neljas ja tänatud .. ee.. veel rohkemates keeltes. järgmiseks korraks tuleb hiina ja jaapani keel ka vist ära õppida, lisaks vajalikule hispaania-itaalia-prantuskeelsele sõnavarale. muidugi, kes tahtis, sai aru piisavalt. aga ise ei saanud teiste vastustest väga aru.
inimesed, sadu inimesi.
jättes kõrvale kerjused (oi, poiss sai tigedaks, kui meie leti ees seisis mitu minutit, oodates, kuni kõrvalletis äri ajava turisti tähelepanu saab – aga me ajasime ta kurjalt ära), kes seal ikka aktiivselt tegutsesid, olid reeglina kõik toredad. muidugi, ikka oli neid, kes leidsid, et see ei ole normaalne mustikas ja arvasid, et hullult väetist saanud marjad (ei ole, üleminek mahetootmisele on praktiliselt läbi ja märgiõigus kohe-kohe käes) või ei maitse on täitsa vale; peamiselt siis kohalikud vanemad inimesed. väike selgitustöö ja tõdemus, et need tõesti ei ole metsamarja maitsega, käisid asja juurde.
neid keskealisi turistidest paare, kes ostsid algul ühe topsi ja siis teise juurde, sest naine ei andnud mehele :P, oli mitmeid. või neid, kes ostsid ja siis tulid veel ühe ringi ja siis veel. või kes lausa kilekotti palusid laduda, hoolimata sellest, et meil kaalu ei olnud.
püreesid läks ikkagi ka, kuigi meil nende turustamiseks head nippi ei olnud. aur kulus peamiselt mammudele ära. siiski tekitasime tänaseks kenad neljakeelsed sildid ka püreede kohta. ning jah, nende peremehe tehtud puulabidate kohta ka, mis said igaks juhuks kaasa võetud ja millest ka kümmekond müüdud sai.
aga suhkruta jõhvikapüreed topsist proovides niisama ei pruugi see tõesti isu tekitada, kui ei tea, millega tegu. ma eile õhtul korra mõtlesin mannavahu tegemisele ka, aga jaksasin ma siis.. igatahes läks mustikapüree veidi kergemini. turistid võtsid püreesid vähem, klaastaara, raske, nagu täheldati. samas on nõme sellist asja ka plastikus müüa.
üsna ootamatult olid püreede peamised ostjad keskealised vene keeles suhtlevad turistid ja kohalikud pensionärid.
aga peab natuke mõtlema, kuidas püreesid siiski paremini nö arusaadavaks teha.
üks restorani kelneripoiss käis ostis meilt paar raksu mustikaid ja lõpuks püreed ka. naersime, et ju neil seal restos nii head asja ei pakuta 🙂
veel tähelepanekuid järgmiseks korraks: kaasa tool ja veepudel; sildid mitmekeelsed, rohkem fotosid põllust ja mõelda, kuidas neid kinnitada; võib-olla ka kaal? (aga siis peab see olema taadeldud, nii et võib-olla ka mitte); kaelaskantav lett, et käia ringi ja pakkuda 🙂
ning söök tuleb osta III Draakonist või laadalt 🙂
ja ma ei saanud jätta norimata tüdrukut, kes Lõuna-Eesti laadal oli leti taga Pühalepa (jaa, see triip on mul siin blogi päises!) riideis 😛
läbi nagu..
mul on ikka vaja kena pisikest pirukavormi. selle punasesõstra-beseekoogi tegin hoopis ahjupoti põhjas. poolest kogusest ehk ühe munaga 😛 kahele paras. muidugi, ma olen magusa koha pealt koba, ei mõõtnud kõiki koguseid täpselt ja põhi tuli nats pudisev. aga maitselt hea, magus ja hapu on tasakaalus.
kohutav väsimus. selline päev, et kuni tegutsen, siis jaksan. aga keset päeva juba ütlesin, et ei, ma ei istu, sest siis ei jaksa tõusta.
‘you have best marketing I’ve seen around here‘ tõstis muidugi tuju. kuigi ma ei teinud oma meelest mitte midagi erilist. aga ilmselt eristusime keskmisest.
koju jõudes tajusin, et õues oli ikka päris külm.
kass on elusam, aga ikkagi vaatab isegi oma lemmiksööki kuidagi kahtlevalt.
kaamerafond tahab veel täitmist.
reede õhtu pidada olema..
head süüa tahaks…
kassimure
igatahes, Leib Resto ja Aed sai lapse pool heakskiidu. ausalt, mul on vahel tunne, et teda võiks saata Meisterkoka saatesse ka mingeid toite hindama; mina olen tema kõrval väga nõrk toiduarvustaja 😛 (okei, temaga läheb lihtsamaks, kui tead, et šokolaad on lemmik). aga jah. Leiba tasub minna ka Julia-Maria pilte vaatama, need sobivad sinna imehästi.
tegelikult on kassimure ka.
täna ta on juba reipam, aga eile õhtul olin ma kohutavalt mures. sest ta ei reageerinud uksekelladele ja üldse oli peidus, silmad hallid ja ise löts. söömise-joomisega kehvasti, kastilkäimisega ka. paar korda viisin süles kööki ja olin moraalselt juba enam-vähem kõigeks valmis.
täna on, nagu öeldud, veidi reipam, aga söögikauss lemmiktoiduga on ikka natuke liiga täis ja vee koha pealt olen ka mures. kuna ma aga suure osa päevast ise eemal olin, ei tea ma ka täpselt. veidi on veetase joogianumas langenud.
uurisin juba loomakliinikute tasusid ka ja noh, võin tõdeda, et hambaarstidele jäävad veel alla veidi. kuni asi tõsiseks ei lähe.
hetkel ongi selline kahevahel olek, et kas siis nüüd minna arstile või mitte. väliselt on ju kõik korras, temperatuur normaalne ja täna juba silmadki peas. oeh.
aga muidu, no piisas ka logelemisest, täna sai toimetatud küll.
uitmõtteid
nii, nagu näha (neile, kes RSSiga ei loe), on uus kujundus. katsetasin siin erinevaid – teadagi, eks see peab üldise hetketundega sobituma. natuke kohendan veel ka, päris nii ei jää. kuigi ka sedasi pole ju viga.
avastasin, et uue normaalse õmblusmasina saaks odavamalt kui uue hea seebika. kui ma vähegi viitsiks kunagi nooruses õpitud erialaga tegeleda, siis tasuks ju soetada küll, aga ma kardan, et mu õmblemine on jätkuvalt üks paras käkk. kuigi viimasel ajal on ideid ja mõtteid küll ning poodidest ma vastavaid riideid ei leia. muidugi, mu riidekapp on tegelikult niigi piisavalt täis.
riidekapp. selle peaks nagunii koos kogu sisuga ümber korraldama. oeh.
seniks lihtsalt tegelen sellega, et vahetan vanad suvalised riidepuud enam-vähem ühesuguste vastu ja sorteerin asjad.. värvide järgi?
P.S. vastuseks otsingule ‘kust saaks frillice jääsalatit potis osta’ teatan, et tasub proovida keskturgu ja sadama turgu, kui jutt on Tallinnast; aga teisalt suudan isegi mina selle ilma potita pea mõne päevaga ära süüa. üks variant on veel seemnest kasvatada.
P.P.S. eile õhtul passisin aknal mõnusat augustiõhtut. tavaliselt olen ma sel ajal linnast ära 🙂
aeg teha mitte midagi
absoluutselt selline päev 🙂
kiirkülastus saarele
‘sa oled üks reisivamaid inimesi, keda ma tean’, teatas M., kui kuulis, et ma jälle pakin. ma ei tea, ma ise ei loe neid kodumaiseid jupikesi oluliseks reisimiseks. tal on muidugi ülivahva maamaja – kui mul selline oleks, ei viitsiks ma ka mujale eriti liikuda.
igatahes, vahel võib ju lapsele laagrisse vastu minna? eriti, kui see toimub saarel ja laager kulmineerub kontserdiga? ning kui meenub, et ma ei ole Saaremaal käinud umbes ürgammu (kas pulmapildistamise läbisõit viis aastat tagasi läheb arvesse?). ning kui sõbranna on valmis veel majutama ka?
boonuseks oli võimalus reedel autot kasutada.
kontsert oli super.
kui lapsega laagri ajal telefonis rääkisime, jäi alati mulje, et ta ei ole päris rahul. petlik mulje, nagu hiljem õnneks selgus.
igatahes oli selle lühikese ajaga tehtud nende lastega hullult tööd, nad tõesti suutsid ansamblina esineda ja kuigi kohati oli küll aru saada, et nad ei tundnud end väga kindlalt, oli lõpptulemus siiski täiesti nauditav.
‘see oli rohkem nagu suvekool, mitte laager’, öeldi mulle ka.
nö vaba päeva liikusime autoga loode suunas. vaatasime Karujärve, käisime Veere sadama kõrtsus söömas, leidsime Suure Tõllu kerisekivi üles, ammutasime igavest noorust Odralätsi allikatest, imetlesime Kihelkonna kiriku vitraaže..
ning muidugi veel ühed merepäevad, väike kontserdielamus, värsked ahvenad lõunaks Sadhus..
aitab ka, järjekordne kiire päev on ees.
muusikaline paus
15 minutit või siis natuke vähem või natuke kauem..
vahelduva pilvisusega
“Nüüdseks tean, et igaüks on oma arengu tasemel, seal, kus ta soovib olla. Siin teiste soovitused ei aita. Näiteks arvan, et viie-kuuekümnene mees, kes käib ikka veel ööklubides, uskudes, et ta on nooruslik, pole tegelikult soovinud edasi areneda.”
Angelika Erin, “Eesti Naine”, august 2012
eilsest on mõned toredad pildid ka ja ma olen täitsa rahul, et minu roll sealt veel ei selgu (ei saagi selguda, kui ma ise kaamera taga olin). igatahes, põnev-põnev ja palju toredaid inimesi 🙂
imelisel kombel ei viibigi ma täna kodust eemal 10 või 12 tundi või midagi sellist, vaid oluliselt vähem.