Kuu: august 2012
ideid?
kuulge, enne, kui ma edasi pöördun, ehk teab keegi: mida teha identiteedivargaga? kasutab võõraid nimesid ja e-maile, IP aadressid on ka olemas. üldsuund oleks mis? AKI?
hiljem: selles osas ka palun ideid, et kui on inimene, kellele ma olen korduvalt verbaalselt väljendanud, et ma ei soovi suhelda, kuid ta ei pea seda miskiks ning muudkui üritab suhelda, mis siis teha? mismoodi on võimalik ‘heaga’, nagu ta soovib, seda suhtlust ära lõpetada, kui ta ei kuula normaalset juttu ega pea seda millekski? sisuliselt olen mina valget lippu lehvitanud, omapoolsed sidemed katkestanud (et mitte nö sõdida), aga teine pool ründab edasi..
puhata ja mängida on vist palju soovitud
eile hommikul olin seda meelt, et ongi tore vihmane ilm, nokin kodus asju teha. no et vahelduseks võiks ju vaikselt neid asju ka teha, milleks suvel pole oluliselt aega olnud (või kui on, siis olen lihtsalt hinge tõmmanud). puhata tahaks ju.
aga jälle, teadagi.
viidi linnast välja sünnipäevale ära.
kui kõik on nii ära orgunnitud, et tõesti on vaja ainult autosse istuda, no kaua sa siis ikka üritad väita, et ei tule.
pärast oli ikka täitsa hea meel ka. väga vahva oli. lisaks need seened, mis väikesel ümbruskonnaga tutvumise jalutuskäigul üles korjatud said. ning praelesta juurde sobis seenekaste küll ka 🙂
ega täna palju targem olnud.
naersin juba, et ma ootan sügist. saaks ometi natuke rahulikuma elu peale. sest suvel pole küll puhata ja mängida saanud. samas defineerimise küsimus: puhkus ei pea olema füüsiline puhkus. ja rutsiinist välja olen ma saanud ometi küll ja küll.
.. kursused, ikkagi..
mitu korda ma pean..
eileõhtune deja-vu. ainult selle vahega, et ma ei ole seda enne näinud unes, vaid täiesti reaalselt. ja mitte üks kord.
ning praktiliselt ainus reaktsioon selle peale on imestamine, et kui blondiks mind õige peetakse? ja tõdemine, et ilmselgelt üsnagi blondiks. ilmselt ma olen selle ära ka teeninud kohati, tõesti.
sest no eksole. ma olen ju ometi ennegi langenud lõksu nagu joodiku või vägivallatseja naine, kellele iga kord tõotatakse, et see on viimane kord ja nüüd kohe kõik muutub, igaveseks (kuigi ma pean tõdema, et mul ei ole kogemust joodikuga ning oluliselt mitte ka füüsilise vägivallaga. aga neid teemasid on veel. petmisest ei räägi ma siinkohal ka mitte). kuigi juba teine kord sama käitumismudelit peaks piisavalt tõestama, et ei muutu midagi.
aga eks ma natuke olen aja jooksul vist arenenud ka ning ei kipu enam väga mitu korda ühe reha otsa jooksma.
ning jaa, ei saa salata, inimestele meeldimise vajadus ei ole ka enam ammu minu tugevaim külg. et ehk mul ei ole vaja kellelegi meeldida, et mu enesehinnang püsiks, ning seega võin sellised tõotajad ilmselgelt tähelepanuta jätta.
või siis, eelmise postituse valguses, minus ei ole enam seda tühimikku, mida ma peaksin teistega täitma.
ning see teeb olemise väga palju kergemaks.
õnne valem?
Harri Kingo kommentaar EE artiklile “Appi, ma vajan armastust“:
Armastust võib vaadelda sõltuvusena, kuid sel juhul peame arvestama, et me ei vaatle armastust, vaid kirge – emotsionaalset iha ja viha inimeses.
Armumine on see algustpunkt, kus inimene seisab piltlikult teelahkmel – kas see armumine läh
eb üle kireks – emotsionaalseteks ihaks ja vihaks, lausa neist sõltuvuseks… või muutub tõeliseks puhtaks armastuseks. Meie häda on selles, et me ajame need kaks alati lootusetult segamini – ajame segamini kire (oma emotsionalsed ihad ja vihad) ja armastuse. Me peame kirge armastuseks.Ometi, need kaks pole samased ja on lausa vastandlikud. Kõik religioossed õpetused õpetavad meile armastust, kuid kõik religiossed õpetused õpetavad meile kirgedes elamise ületamist ja jätmist. Idas peetakse meie kirgi – ihasid ja vihasid – rasketeksks meeleplekkideks, mis ei võimalda inimesel jõuda puhta meele ja armastuseni. Põhimõtteliselt sama vaade kirele on ka läänes – ihade ja vihade küüsis inimene on kaugel võimest oma ligimest armastada ja isetult teenida.
Kired – emotsionaalsed ihad ja vihad – on alati isekad, egoistlikud. Armastus seevastu on isetu ja altruistlik. Me võiks õppida neil kahel vahet tegema – meie ja meie lähedaste elu oleks kergem, kui me oskalsime iseendas neil vahet teha ja neid kahte segamini alatasa ei ajaks.
jah, ma tean, millest ta räägib. ja tean, millest artikkel räägib. turvatunde otisimine läbi teise inimese ei ole mitte võõras teema, aga jah, see ei ole armastus. nii palju ma tänaseks juba tean.
välk-Vormsi
sest muudmoodi seda nimetada ei saa. õhtul nii seitsmeks olin seal, hommikul 11 ajal tagasi.
teadagi, kui lapsel on mingi hobi, siis on vanema asi kaasa elada ja tunnustada. nii et kui on ikka muusikaalager Vormsil, siis tuleb end kätte võtta ja asuda Tallinnast teele, teadmata, kuidas täpselt kohale jõuab ja kuidas täpselt tagasi saab. infoks praamiajad, laagrilaste logistika ning teadmine, et sama praami peal lihtsalt peab olema veel inimesi, kel Hullosse asja. nojah, et buss peaks ka praamil vastas olema, aga alati ei olevat ikka.
kõik läks libedalt, nii sinna kui tagasi.
Rälby külalaadale oelks küll tahtnud minna, aga no kui ei saa, siis ei saa. palju kohti ju, kuhu tahaks või midagi.
konsert oli vinge. 30+ last, hunnik instrumente, 2 tundi muusikat. mina ei tea, kuidas nad seal laagrites seda teevad, ma sel suvel juba teist korda imestan. aga kuidagi teevad. kodus nad küll paari päevaga nii palju ei omanda, ka paari nädalaga mu meelest mitte.
poiss siiski arvas, et ta sel aastal ehk ei võta torupilliõpet juurde. aga kui ma leidsin koha, siis jäi mõtlema, et äkki ikka kabetab tunnikese ta nädalaplaani.
vaatame, kui kõik muud kabetamised tehtud saavad.
põrandal matikesel magamine ei ole minu teema küll ka vist mitte siis, kui pole laagri viimane öö, mil lapsed enamvähem hommikuni ringi trallitavad. oma voodi on ikka hea 🙂
selles mõttes on hea ka, et ei olnudki mingit oma transporti, täna oleks ikka väga kehv sõita olnud küll.
Grand Pizza Haapsalus ei oska ikka raha korjata. no ma saan aru jah, et Augustibluus ja jubedalt rahvast, aga korjake siis lihtsalt laudu hoovist ja mujalt vähemaks, kui ei jõua pitsasid valmistada ja/või teenindada. sellises kohas ei taha küll kuulda, et ootaeg on umbes tunnike. me seda küll ei kuulnud, aga umbes nii läks. natuke hiljem hakati ütlema ja siis vahepeal pandi üldse silt, et mingi kellani suletud. no et saab eest ära teenindada või nii.
väike koht, ei ole seda võimsust, aga kui on selline üritus + hea ilmateade, siis ehk natuke saaks organiseerida seda asja sujuvamaks?
kuigi jah, ega mul ega lapsel ei olnud midagi seal varjus pingil lösutamise vastu.
varsti saab sellest suvest natuke puhata ka 😛
une näod
appi, unustasin täitsa ära, mul oli absurdsete unede öö. üleväsimusest nagunii. aga ma vaatasin retseptisaite ja siis meenus 😛 ja ei lisa eelmise postituse lõppu vot.
et jah, toit. mingil hetkel olin ma unes jaama turul, mis tegelikult ei näinud üldse välja nagu jaama turg, teadagi, nagu unedes ikka. ja seal müüdi ühes letis igasuguseid selliseid meil mitte tavalisi asju, nagu värske okra (söödav muskushibisk :O), erinevaid tšillipiprad jne.. aga hinnad olid ka vastavad, nt okra tükk (!) oli 2eur 😛
nii et ma midagi ei ostnud küll.
aga edasi oli kuidagi jube. sõitsime Mustamelt trolliga linna suunas (miks, ma ei tea, osa olid mingid välismaalased) – või oli see hoopis tramm. ja õhus olid mingid sõjaväe helikopterid. tükki neli. väga lähedal ja kuidagi ähvardavad. trollis (või trammis) käis veel arutelu, et huvitav, mis demonstratsioon või mis see on, kui üks korraga suunas oma ee.. relvad.. trollist natuke tahapoole ja tulistas mingi ee.. mürsu välja. ilmselt mõnisada meetrit tahapoole.
meie troll jäi seisma ja jooksime välja. mingit kõrvalist teed mööda liikusime linna poole ja siis olime korraga kusagil Mooni tänava kandis.. samas jälle oli see natuke nagu Nõmme tee. ja seal oli mingi nagu ministeerium või asutus, kust me püüdsime abi otsida, aga meid ära tõrjuti.
edasi ma ei mäleta, keeras positiivsemaks ära.
nii et hommikuks oli ülekaalus siiski hea emotsioon.
küpse augustisoojus
need viimased päevad on läinud niimoodi remondi tähe all, et ma olen a) totaalselt väsinud b) õue saanud enamasti vaid prügikoti tühjendamiseks. ometi on õues nii kena august.
lisaks vahele üks pisike haltuura, et see koolieelne aeg kuidagi hakkama saada. uneaja arvelt, kuigi ma reeglina väldin selliseid ajastusi (uneaja suhtes siis).
ja igasugust remonti väldin ma nüüd ka lähima.. oh, paar asjakest oleks veel vaja kiiremas korras ära teha..
täna võtsin kätte ja lihtsalt jalutasin.
ega ma ei ole selline jalutaja tüüp, nii et seadsin paar sihti ka.
igavaks ei tohi ma seda suve küll nimetada 🙂
head magusat arbuusi tahaks, aga vot enam ei jaksa jälle kuskile liikuda. mingi teine homme.
ja sügiseks peaks mingi huvitava kursuse omale otsima jälle 🙂
laki kuivamise vahele
ega jah, kuni põrandalakk kuivab, polegi suurt midagi teha. isegi õue ei saa, sest kõik vähegi viisakamad riided on ju seal toas, kuhu nüüd ligi ei saa 😛
aga olgu.
alustame siis sellest, et seda uut kaamerat vaadates meenus mulle, et jah, edevad vidinad. selge see, et enamasti loeb kvaliteet ja minu vajadustele vastamine, aga kuskilt nurgast mõjub ikka ka disain. et kui asi mulle välimuselt kohe üldse ei meeldi, siis ma seda ei vaata ka, kuni on mingigi valikuvõimalus.
ja võimalusel hangin ikka ilusama (minu jaoks ilusama siis, see on subjektiivne) asja.
ning ei saa salata, ma nutan siiani taga oma eelmist telefoni. praegunegi tahab tegelikult ju väljavahetamist ja olgem ausad, nende nutikate disainid on üks hullem kui teine (okei, ilmselt paar erandit leiab), lisaks on enamus neist üsna suured. onju, mulle ju Galaxy III oma omadustelt meeldib, aga no vabandust, ilge lärakas on (ja roppkallis mu jaoks muidugi ka).
aga tagasi selle eelmise telefoni juurde.
ma julgen nimelt väita, et see on üleüldse üks ilusamaid telefone, mis ma näinud olen. lisaks oli mugav ka. olgu, ilmselt tänapäeval tahaks natuke rohkem ühelt telefonilt.. aga ikkagi.
no on ju ometi ilus? see kaanel kumav info eriti kohe.
ja veel, mul on muidu päris palju asju punase või oranžiga (Siemens, üle-eelmine enne seda SE-d nt), siis näe, see telefon oli sinine, fotokas on sinine ja praegune telefon on ka valge kerge sinisega.
aga tagasi tänasesse päeva.
kuna ma tahatuppa ei saa, ronisin lae alla, lapse voodisse, selga puhkama. kass, kes on niigi solvunud, et tema ka minu voodikesele, vähe sellest, kas suurde tuppa, ei saa, pistis mu kallal taas tänitama. no et mismõttes tema on all ja mina olen üleval. ja tänitaski, kuni ta üles aitasin. nüüd tukub siin mu kõrval.
huvitav, et lapse siin voodis olemine ei häiri teda kohe üldse. aga vot mul ei lase olla.
poeg just helistas ka. ja seekord oli mureks, et seltskonnaga ei klapi. no selline mitte-väga-seltsiv, nagu ta on. et teised temavanused poisid pidid olema nagu pisemad (ee.. kasvult siis ilmselt?) ja suurematega oli ka mingi probleem.
nojah.
ma ei oska ju aidata ka. et kui ta on korra selline, siis mis ma teha saan? ma muidugi olen näinud, ega ta ei ole tapvalt sõbralik ja isehaakuv teistega, aga ma ei oska talle öelda, mida ta teistmoodi tegema peaks. sest samas on ta viisakas, arvestav (vahel liigagi), oskab rääkida paljudel (aga võib-olla mitte teiste seas poppidel?) teemadel..
ega ma ise olin temavanuses vist üsna samasugune.
veepudel jäi alla, peab ära käima..
laiendatud tööplaan
see värvipurgi ja -rulli kättevõtmine on üks kahtlane asi ikkagi.
eile sain nagu ühele poole, hommikul mõtlesin mõnda kohta lihtsalt kohendada. valasin natuke palju värvi välja ja otsustasin siis natuke esikusse panna, et alus tühjaks saada.. ja siis valasin veel juurde ja juurde ja värvisin suurema osa esikust ka üle. see oli oluliselt lihtsam, kui köök, sest kinni katta ei olnud praktiliselt midagi.
et ehk kui keegi teine teeb sellised ettevalmistused ja koristamised ära, siis ma võin lõdvalt värvi, rulli ja pintsliga vehkida.
ma arvasin esimese hooga, et ilmselt ei ole aru saadagi, et köök värvitud on, kollane ju ikka – aga ikka teine kollane on. tegelikult võiks olla naaaaatukene soojem ja naaaaatukene pastelsem toon vist isegi, aga nagunii valisin huupi. kodus ei ole ometi mitteüht värvikaarti ju. et tegelikult ma olen tulemusega rahul küll.
iseasi, et maalriteip tahtis kohati ikka väga koos värviga ära tulla. küll sellega, mis ta all oli kui ka sellega, mis ta peal oli.
kui ma juba koristasin, tuli mu (täiega paranenud) kass ja hakkas mu kallal õiendama, et mida ma õige mõtlen, et ta peab juba teist päeva esikus sööma! paarkend minti lõugas sel teemal. aga ma tahtsin põranda ju korralikult puhtaks küürida, ka tema sööginurgakeses, enne, kui asjad tagasi panen.
lõpuks ta ikka rahunes ja ootas ära.
võtsin kätte ja soetasin omale uue fotokast sõbra. jah, oluliselt odavam (ja edevam) kui see, mida ideaalis tahtnuks, aga võimalustel on piirid. olemasolevast vanurist on siiski palju parem. ja noh, nagu öeldud, on edev ja teadaolevalt on minu puhul igasugu vidinate juures nende edevus väike pluss (aga mitte niivõrd, kui kunagi koolis psühholoogia õppejõud arvas :P).
niigi on käes hetk, mil minul ja mu pangakontol on vihkamise-vihkamise suhe.