kella seitsmene äratuskell on mu jaoks alati väga jube, sõltumata, mis kell ma olen magama heitunud. ma võin arvestada unerütme vms, ma isegi ei jää peale lapse koolisaatmist enam uuesti magama, nagu eelmisel talvel, aga mingit organismipoolset valmisolekut kell 7 tõusta ma ei tähelda ikkagi.
aga täna oli kell pääsemine. sest poolelijäänud unenägu oli.. nagu üks paras õudusunenägu mu viimastest aastatest. koondades endasse väga palju valu ja ebameeldivusi. ja seda valu, mida veel ei olnud, aga mille suunas kõik paratamatult liikus.
kell päästis mind.
ma olen mingitest probleemidest ärritunud ja väsinud. aga noh, ise ma end sinna toppisin ning tulemusena tahan, et midagi muutuks ka, paremuse suunas. võiks juba mingeidki tagajärgi nägema hakata ju. aga kohati, nagu ikka sellistes inertsetes süsteemides, on vaja enne mitu korda peaga vastu seina joosta, enne, kui praod tekkivad. seda suurem on ilmselt kunagu hiljem rahuldus kordasaadetust.
aga kanapuljong on tulel ja levitab mõnusat, rahustavat lõhna. teen joogas õpitud hingamist ja ärritus kaugeneb.
tore on, et ma oskan nüüd aegajalt kohe täiesti tühi olla. mitte selle negatiivses mõttes, vaid positiivses. tühi mõtetest, soovidest, valudest; lihtsalt olla mõne hetke vabalt.