talvine madal päike heidab tuppa kollast valgust. varju peal mängleb radikast tõusev soojus, huvitav, muidu ma seda ei näe, aga varju suudab jätta. õhk jätab varju.
kass mõnuleb päikeses ja mina vedelen niisama. on selline päev. ma ei ole just haige, aga kurk kriibib ja kasutan ära juhust, et võingi lihtsalt raamatu, tee ja meega olla.
öösel unes ma rändasin jälle. kodumaal, lõunaosariikides. nagu ikka, jäävad meelde mõned detailid.
laupäeva pärastlõuna. tahan helistada, aga ei saa, automaatjutt teatab, et kuna ma olen jätnud eelmisel nädalal mailile saadetud mobiilifirma kliendiküsitlusele vastamata, on mu teenuste kasutamine piiratud. vajadusel võin pöörduda nende lähimassse esindusse. imekombel selles linnakeses on see olemas, kuid laupäeva pärastlõunal muidugi juba suletud. suundun otsima kohta, kust osta siis suvaline kõnekaart. aga linnakeses toimub mingi üritus, on tsirkust, kontserte, pirukaid ja kohvi, klaasist purskaev, aga ei ühtegi putkat. kohalikud naeratavad mulle ebaeestlaslikult sõbralikult, kuid ei juhata mind kusagile.
ma ei mäleta, mis edasi sai.
endiselt on mingi vaimne väsimus ja asjad, millest ei tahaks teada. millele mõtlemine paneb seesmiselt röökima. teisalt on muidugi asjad, mis panevad mõttes naeratama.
peaks hakkama lotot mängima.